Koolikiusamine

Olen tükk aega juba hoogu võtnud, et enda lugu kirja panna. Olen minagi olnud koolivägivalla ohver. Kui enamus on teiste õpilaste ohvrid olnud, siis mina sain tunda lisaks neile ka õpetajate vaimset terrorit.

Kooliteed alustasin ma Tapa gümnaasiumis. Klass oli kokkuhoidev ja tore ning kõik oli super. Paraku elasime me 7km linnast väljas ning kui lumi maha tuli, oli paksu lumega jala väga raske seda maad käia. Siis otsustas pere kolida hoopiski Tartusse ning alustasin kooliteed Mart Reiniku gümnaasiumis. Seal olukord aga muutus..

Uues koolis alustasin ma veidi aega enne jõule. Lisaks minule oli ka üks noormees klassiga veidi hiljem ühinenud ning meist kahest said väljatõugatud. Õnneks saime selle noormehega lõpuks suurteks sõpradeks (ja see sõprus kestab tegelikult siiani, kuigi praegu kohtume me väga harva) ja üritasime kiusajatest mitte välja teha ja üle olla. Tema astus minu kaitseks ikka välja ning selle peale hakati muidugi igal võimalusel hüüda “Pruut ja peika paaris”. Kolmandast klassist see noormees enam meie koolis ei õppinud ning mul tuli üksinda hakkama saada. Norimised ja kiusamised olid ikka tavalised. Kuigi oli ka neid klassikaaslaseid, kellega väljas pool kooli või peale tunde kedagi järele oodates võisime täiesti normaalselt rääkida.

Eks kui sa oled harjunud sellise norimise ja kiusamisega, siis mingi hetk muutud tuimaks ja ei tee sellest enam väljagi. Kuigi mingi hetk hakkas klassijuhataja (pea pensioniealine naisterahvas) vaikselt vaimselt terroriseerima. Küll talle jäi ette see, et ma üks hommik taksoga kooli läksin, sest meie enda auto lihtsalt läks katki. Küll talle ei sobinud minu riietus, küll teine ja kolmas asi. Noh, arvasin et küllap viiendast klassist läheb olukord paremaks, kui uue klassijuhataja saame – taas eksisin. Meie klassijuhatajaks sai väga kibestunud suhtumisega nooremapoolne naisterahvas, kes andis meile ka muusikaõpetust. Päris tihedalt hakkasid solvangud ning norimised lendama ning see tekitas vastiku tõrke, et ei tahtnudki enam niiväga kooli minna. Klassijuhatajale lisandus “imetore” matemaatika õpetaja, kes pani nägude järgi hindeid ning karjus ning sõimas valimata. Mitte ainult mind, vaid pool klassi olid põlualused. Sul võis olla 4 vääriline töö, kuid said ikka kahe, sest sa lihtsalt ei meeldinud õpetajale. Olid teatud näod (nt mina), keda kunagi ei kutsutud klassi ette, sest me olime lollid. Kes tahvli ees ei osanud tehet lõpuni teha, selle peale karjuti üle klassi, et ta peaks lollide kooli minema ja mida ta üldse passib siin, kui midagi ei oska. Ja kuigi lapsevanemad käisid ka direktori juures jutuga, siis said ikka vastuseks, et neil on väga lugupeetud ning tark õpetaja ning teie lapsed ongi lollid.

Kuidagimoodi sain klassi lõpetatud, kuid siis kuuendas klassis läks olukord veel hullemaks. Lisandus inglise keel. Jällegi sain suhtumise osaliseks, et sa oled loll ja ei kõlba mitte kusagile. Selle asemel, et sõnu õppida alguses, pidime hakkama algusest peale pikki tekste pähe õppima. Õpetaja siis kutsus tahvli ette vastama. Kõige pealt loed peast ingliskeeles ning siis tõlgid eesti keelde. Ja kuigi sõnadetööd võisid olla kõik mul 4-5, siis kokkuvõttes olin ikka kaheline õpilane, sest ma ei suutnud õigesti hääldada ning tõlkida sõnu, mida me veel õppinudki polnud. Ning kui varem oli klassikaaslastega enamjaolt vaid vaimne vägivald, siis vaikselt hakkas tekkima ka nende poolt füüsilist vägivalda. Tõukamised, asjade ära võtmised ja maha loopimised jne olid juba tavapärased. Paaril korral astusin ka enese kaitseks välja, enamjaolt afektiseisundis.  Toon paar eredamat näidet.
1.) Oli viimane vahetund, peale seda pidi hakkama klassijuhataja tund. Olin klassi ees ja üks klassiõde lihtsalt tuli ja tõstis mu seelikusaba üle pea. Läksin muidugi närvi ning tõstsin ta peale häält, et mida kuradit ta nüüd tegi. Selle peale haaras ta mu juustest kinni ja sikutas neid. Ega ma siis halvem pole, haarasin tema juustest ka mõnuga kinni. Tema muidugi omakorda sikutas veelgi rohkem mu pead alla. Mul oli kuradi valus ja suure vihaga tõmbasin ta pea hooga alla ning panin teise rusikas käega talle paugu otse silma pihta. Tunni alguseks oli silm igatahes tal sinine ja nuttis seal omaette. Õpetaja lasi teised varem ära ja kuulas meid siis üle, et mis täpsemalt toimus. Klassiõde üritas selgeks teha, et tema läks ainult kogemata vastu ja pole midagi teinud.. lõpptulemusena sai ta veel klassijuhataja käest ka lisasõimu ning läks ulgudes minema.. üks väheseid kordi, kus klassijuhataja minu poolel oli.
2.) Meil toimusid vahepeal kehalise tunnid kesklinnas spordisaalis. Peale kehalise tundi riietusruumis üks klassiõde hakkas jälle norima ning lükkas mind. Muidugi kui julgesin talle selle peale paar kurjemat sõna öelda, siis lükkas mind veel kõvemini, nii et lõin oma pea päris valusalt vastu seina ära. Selle peale muidugi vihaga virutasin talle vastu, nii et ninast veri väljas. Rohkem mind vähemalt väga puutuda ei tahetud, vaid jätkagi norimisega. Naljakas on aga see, et selle tüdrukuga saame me praegu väga hästi läbi ja võin teda enda heaks sõbrannaks nimetada.

Kogu see terror ajas mind hulluks ja hakkasid tekkima esimesed popipanemised. Vanemate arvates läksin kooli, tegelikult sõitsin bussiga mööda linna ringi, istusin raamatukogus ja lugesin või kolasin mööda kaubanduskeskuseid. Lõpuks võttis ema asja kätte ning viimast veerandit alustasin ma juba uues koolis.

Uues koolis hakkas esialgu hästi minema. Juhuslikult tuli välja, et üks endine klassivend alustab minuga samas klassis kooliteed, seega saime koos olla uued õpilased ning esialgu istusime ka koos. Hiljem sulandus tema poiste sekka ning mina tüdrukute sekka. Mulle väga meeldis koolis käia, õpetajad olid tõeliselt toredad ning endised puhtad kahed asendusid mul neljade-viitega

7. klassis hakkas aga kammaijaa jälle pihta. Endiselt oli mulle sisse jäänud see vastik alaväärsus tänu eelmisele koolile/klassile. Mulle ei meeldinud klassi ees esineda ning ma ei armastanud grupitöid teha, eelistasin pigem üksi rohkem tööd teha ja rühmatööd üksi teha/esitada. Osaliselt ka selle pärast, et rühmatöödel alati keegi veab alt ja siis pead kellegi teise pärast kehvema hinde saama. Kuna aitasin kuuenda klassi lõpus vabatahtlikult raamatukogu ühest tiivast teise kolida, siis muidugi olin raamatukogus ka eelistatud seisus  ning see jäi muidugi klassikaaslastele ette. Ja kuna ma pole selline inimene, kes kõike teeb, et teistele meeldida siis.. sain endale “imearmsaks” hüüdnimeks zombi. Kuna klassikaaslastega väga head klappi enam ei olnud, suunasin oma energia hoopis õppimisse ning koolivälistesse tegevustesse. Lugesin palju, käisin kunstiringis, käisin käsitööringis ning arvutiringis. Lõpuks sai norimisest aga taas füüsiline vägivald. Määriti mu asju, peideti ära, lõigati juuksesalke peast välja tunni ajal ning palju muudki. Kevadel tuli kolm klassiõde mulle korraga “kallale”.

* Istusin vahetunnis klassis ning kudusin vaikselt oma tööd. Üks klassiõde hakkas alguses norima aga kuna välja ei teinud, hakkas ühe ning teise asjaga torkima. Olin juba nii paksu naha endale kasvatanud, et ei teinud temast lihtsalt välja ning kudusin edasi. Peale vahetunni lõppu ühines temaga veel kaks klassiõde, ning olukord läks aina hullemaks. Peksti käteräti ning puidust lõikelauaga. Torgiti kääridega ning varrastega. Valati pähe õli ning kuivaineid. Ja kuna ma jätkuvalt tuim tükk olin, siis läksid nad muidugi aina enam närvi. See kestis seni, kuni õpetaja tuli. Õige õpetaja oli ära ning asendusõpetaja lihtsalt hilines tundi. Ma ei öelnud esialgu midagi ja istusin rahulikult tunni lõpuni. Peale tundi läksin klassijuhataja juurde ning palusin tal ühendust võtta nende õpilaste vanematega, sest see küll normaalne käitumine ei ole. Mu eesmärk polnud üldse suurt kära tõsta. Tahtsin vaid, et vanemad teaksid, millega nende võsukesed tegelevad. Noh, et küllap vanemad ise juba miskit ette võtavad. Paraku aga ajas klassijuhataja ise asja suureks.
Ma läksin peale klassijuhatajaga rääkimist koju, pesin ja kasisin end puhtaks ning hakkasin tagasi kooli minema, sest mul oli ees veel kunstiring ja sealt ma ei tahtnud puududa. Poolel teel kooli tagasi helistas aga käsitöö asendusõpetaja ning oli väga paanikas. Et miks ma talle küll midagi ei öelnud ja öelgu ma kohe, mis karistuse võiks neile nüüd välja mõelda. Mina olin rahulik ja mulle pakkus see pigem nalja, et õpetajad niimodi reageerisid. Polnud ma ju teises koolis sellise asjaga harjunud. Koolis käisin rahustasin õpetaja maha ning ütlesin veel kord, et küllap juba vanemad ise neid karistavad. Läksin kunstiringi ning sinna tuli mulle järele arvutiõpetaja, kes mind arvutiklassi vedas ning sundis direktorile avaldust kirjutama. Muidugi sellele järgnes väga suur kisa ning kära ja terve kool aeti tagajalgadele. Järgmisel päeval pandi terve meie klass seletuskirju kirjutama. Direktor oli püha viha täis. Õpilaste vanemad kutsuti kooli ning minu ema ka. Kõik kolm tüdrukut pidid minu ning mu ema ees vabandama. Üks tüdrukutest taheti kaagverre ära saata, teise kahe tüdruku puhul kaaluti seda sama võimalust. See ajas nad muidugi paanikasse ning minult paluti vabandust lausa pisarad silmis. Kuigi seik oli kohutav siis mul ei olnud probleemi neile andeks anda ja ma võtsin seda olukorda ise palju kergemini, kui teised sellesse suhtusid. Järgmisel päeval tuli üks tüdrukutest (kindel kaagvere kandidaat) minu juurde ning palus veel kord pisarad silmas minu käest vabandust ning anus mind, et kostaksin direktorile hea sõna, et teda kaagverre ei saadetaks.Tegelikult oli olukord olnud selline, et esimene tüdruk läks närvi minu tuima oleku pärast ning ütles tunni alguses teisele kahele, et ma olevat talle liiga teinud. Nemad enda arust astusid siis sõbranna kaitseks välja. Ja kuna minu eesmärk tõesti polnud neid sinna saata, siis pöördusingi direktori poole palvega neile uus võimalus anda. Direktor oli küll sigavihane ning räuskas minu peale ka, kuid tüdrukuid kaagverre siiski ei saadetud. Sellest hetkest muidugi muutus olukord, sest keegi enam mulle kätt külge panna ei julenud. Lihtsalt see neiu, kes mind paluma tuli, oli sellest hetkest alates minu kaitseingel. Kui teda juures ei olnud, siis vahepeal noriti küll aga olukord ei olnud enam pooltki nii hull, nagu enne. Ja kõigest hoolimata oli mul 9. klassi lõpus lausa kahju, et see lõppes, sest meie klass hakkas selleks hetkeks juba paremini läbi saama ning ka koolilõpureis oli vahva ning meeldejääv.

Praeguseks suhtlen aegajalt ühega neist kiusajatest täitsa vabalt facebooki vahendusel. Oleme mõlemad noored emad ning hea on vahepeal kogemusi vahetada või niisama laste teemal lobiseda. Kuigi nii mõnigi sealt klassist on veel sõbralistis ning meenutan ikka neid hea sõnaga. Vb olen loll aga vot ei oska pikka viha nende vastu pidada. Noored ja lollid ning paljud läksid kiusamisega kaasa lihtsalt selleks, et mitte ise kiusamisobjektiks saada. Võtan asja pigem nii, et olen selle võrra ise tugevam ning ei lähe iga asja peale nii kergelt endast välja. Võtan seda kui ebameeldivat eluetappi, mille pidin läbima, et ise tugevamaks ning paremaks inimeseks saada.

Peale enda 9. klassi lõppu käisin aga ka enda endise klassi lõpetamisel, sest suhtlesin sealt ühe tüdruku ning ühe noormehega. Tahtsin neile ikka õnne soovide ning lilli viia. Endine klassijuhataja tuli ja vaatas mind ülevalt alla ja moka otsast nähvas, et noh kas sulle võib ka õnne soovida lõpetamise puhul või? Endal selline rahulolev nägu ja hääletoon, et ma nagunii istun mitmendat aastat kuuendas klassis ja ei kõlba kusagile. Ja kui sai vastuseks jah, ning minul juba tunnistuski käes, siis oli nägu pikk ja moka otsast tuli õnnitlus ka. Ma vist ei unusta kunagi neid õpetajaid ning neile ma küll seda andeks anda ei suuda, et nad õpilastesse sedasi suhtuvad ning neid vaimselt terroriseerivad.

Ise üritan aga oma lapse kasvatada selles vaimus, et kõik on võrdsed ning mitte kedagi EI TOHI kiusata ning endast nõrgemaid tulebki kaitsta ja aidata. Eks näis, mis sellest välja tuleb..

Advertisements

2 thoughts on “Koolikiusamine

  1. Sellega nõustun, et ju läksid paljud sellepärast kiusamisega kaasa, et mitte ise ohvriks langeda. Karm maailm.

    Ja see juuksesalkude lõikamine, omg, mis nende laste kodus küll toimub!?

    • Kusjuures tundusid nagu normaalsed kodud. Mingi aeg sain nende klassiõdedega justkui hästi läbi ja siis sai ikka külas ka käidud. Aga mis seal enam, õnneks see kõik on minevik.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s