Sünnituslugu

Avastasin, et ma ei olegi siia blogisse oma sünnituslugu kirja pannud. Ning kuna mult on aegajalt ikka küsitud erinevaid detaile sünnituse ning haiglas oleku kohta, mõtlesin selle siia ka kirja panna. (Tuleb kaks postitust, muidu liiga pikk)

19.09.2013

Käisin naistearsti juures kontrollis. Uues ultrahelis selgus, et beebi kaal on 4100g +/-500g. Arvestades asjaolusid, sai valmis kirjutatud saatekiri esilekutsumisele. Tahtis esmaspäevaks kirjutada, palusin teisipäevaks, et no kui tõesti poja ise enne ei tule, saan oma emale vähemalt lennujaama vastu minna.

Peale arstil käiku käisin veel sõbrannaga kõhupilte tegemas, et oma hiiglaslik olek jäädvustada.

IMGP5311

20.09.2013

Terve päeva olid päevadelaadsed valud. Olin kindel, et kohe varsti on minek ka. Ehk siis täna-homme. Hakkasin igaks juhuks haiglakotti pakkima ning nimekirja tegema, mida kindlalt vaja on. Päeva jooksul eritus 2x limakorki. Esimene kord väike tükk, teine kord suurem lärakas kui augustis (Esimest korda eritus limakorki augusti keskpaigas.) Kaido tuli koju, ei uskunud mind aga sellegipoolest aitas magamistoa ära koristada ja enamvähem valmis sättida. Magama minnes jäi veel kokku panna beebivoodi ja vann-mähkimisalus. Õhtusöögiks tegin korraliku makaronivormi ahjus, noh viimane õhtu kahekesi põhimõtteliselt. Enne magamaminekut jõin veel 1,5 klaasi shampust.

21.09.2013.

Öösel magasin enamvähem normaalselt. Hommikul veel erilist tunnet polnud, jätkuvalt päevadelaadsed valud aga täna ka veidi rohkem seljas. Sõime 10 ajal hommikust ning tegime siis magamistoa lõpuni korda. Ikka veelkord tolmuimejaga ja lapiga ning voodi kokku ning voodipesu sisse. Siis istusime veidi ja Kaido ajas muid asju. Mõtlesime veel süüa teha aga kuna ta arutas Katiga küttesüsteemi värki, siis mõtlesin veel viimaseid asju üleval lõpetada. Tõmbasin külalistetoas tolmuimejaga tolmu, kui esimesed tugevamad valud saabusid. Selle peale liigutasin kiiremini ning vedasin üles ära ka vanni ning panin enamus asju paika. Teha jäigi veel ainult mähkimisaluse peale paigutamine, selle jätsin Kaidole. Läksin alla ja enam üles ei jõudnud, hakkasid tugevad valud ja olin siruli maas. See oli siis kolme ajal päeval. Eelnevalt oli mul ka põhja alt ära löönud ja sooled korralikult tühjendanud. Söögist ma enam mõelda ei tahtnud ja uueks ülessandeks jäi välja mõelda, kuidas asjad kokku saaks ning kuidas me sünnitusmajja saaks. Kaido lõpetas Katiga kõne ja ma ütlesin, et pangu aga kähku vann kokku, meil on minek. Ise üritasin samal ajal asju kotti toppida veel ning nimekirja vaadata. Vahepeal käisin dušši all, et ehk libakad ja valud kaovad. Ei, tuhud läksid hullemaks seal. Niiet tulin välja ja vajusin aga diivanile külili oigama. Kaido pani vanni kokku ja oli ikka kahtlev, et kas olen kindel et minek ja kas valud regulaarsed. Üritasin mõõta, vahepeal olid regulaarsed ja vahepeal mitte. Vahepeal olid aga valud juba iga 2-3 minuti tagant ja ikka väga valusad. Kaido palus mõõta, et ta käib suitsul ära niikaua. Mhmh.. selle peale jooksin ma lihtsalt oksele ja oksendasin sisikonna tagurpidi. Ok, Kaido helistas siis tagasi tulles isale, kuid tema metsas ja ei saanud appi tulla. Mõtlesime siis kiirabi kutsuda, aga no nemad ikka tahavad teada valude vahesid. Üritasin siis mõõta ikka. Kaido korra proovis Henryle, et ehk tema saab. Õnneks oli tal auto just hetkel veel töökorras ja ta lubas kohe teele asuda. Kaido siis veel sõi kiirelt võileibu ning pakkis enda koti ning aitas minul veel viimaseid asju pakkida ning riide saada. Said mind kuidagi autosse valude vahel istuma, turvavööd kinni ei pannudki. Kaiole (sõber) veel ütlesin, et kui norib või naerab, saab vastu hambaid. Henry küsis, et kas kiiremini ja mööda kruusateed mis raputab, või aeglasemini aga mööda siledat asfaldit. Ütlesin, et mul ükskõik, peasi et haiglasse saab. Niiet sõitsime mööda tartu maanteed. Ilmselt oligi siledal teel vähem valus. Muidugi Henry üritas alguses tavalisse Emosse mind viia, lasin Kaidol siis paberi järgi õpetada kus õige vastuvõtt on.. kohale me jõudsime ja poisid tõid kähku ratastooli ka mulle. See oli siis kusagil kella kuue paiku, kui registratuuri kohale jõudsime..

Võeti seal dokumendid ning täideti paberid, Kaido jäi ootama ja mind viidi ülevaatustuppa. Esimese asjana vaadati emakakael üle, täitsa valmis ja 4cm avatust. Peale seda panin uuesti riide ning KTG alla, mille tulemustest ei jaga ööd ega mütsi. Olin seal kõveras ja undasin, sest valud olid jätkuvalt tihedalt ja tõesti väga valusad. Väga raske oli ühes kohas paigal püsida. Õde siis täitis samal ajal seal mingeid pabereid minu kohta ja küsis aegajalt mingeid küsimusi. Lõpuks võeti KTG ära ning sain tagasi ratastooli, aeg minna sünnitustuppa. Muidugi sinna jõudmine oli ooper, sest suur lift ei tahtnud koostööd teha ja väikesesse lifti ei mahu ratastooliga. Küsiti juba, et ehk suudan ikka nii kaua jalgel püsida, kuni väikese liftiga üles sõidame aga siis õnneks saadi ikka suur lift tööle. Muidugi sünnitustuppa jõudes vajusin esimese asjana käimisraami otsa, sest saabus uus valuhoog. Sain aru, et seal pole ikka üldse mugav ja vaarusin peale valu edasi. Nii sai läbi käidud nii voodi, kott-tool kui Kaido jaoks mõeldud tool.. no nii valus ja ebamugav igal pool, ei saanud olla. Undasin seal omaette ja üritasin ikka mugavamat asendit leida, Kaido üritas vahepeal ka masseerida aga sellest polnud minu jaoks tolku, pigem tahtsin, et ta mind ei puutuks. Seitsme ajal ütlesin Kaidole, et tahan mingit valuvaigistit. Kaido läks siis ämmaemandat kutsuma selle peale. Muidugi ämmaemand tuli ja ütles, et valu vaigistamiseks on kolm moodust. Dušš, naerugaas ja epiduraal. Aga et alustada võiksin siiski duššist ja võin rahulikult seal oma pool tundi vähemalt liguneda. Et kui see ei aita, siis vaatame edasi. Ok, läksin siis suure vaevaga dušši alla aga loodetud lõõgastuse asemel sain veelgi valusamad tuhud ja seljavalu. Kaua seal olla ei kannatanud, ronisin välja ja undasin voodis edasi. Tuli ämmaemand ja küsis kuidas dušš aitas. Ütlesin, et ei aidanud üldse ja tegi hullemaks, tahan midagi muud. Ämmakas ütles,  et vaatame avatust ja mõtleme siis edasi. Selleks hetkeks oli avatust 7cm ja kell lähenes kaheksale. Ämmaemand ütles, et ei saa hetkel mingit valuvaigistit, enam pole palju jäänud. Peksis mu hoopis raami najale ja palus ringi liikuda, et siis liigub laps kiiremini ja kergemini alla poole ja saab kiiremini ühele poole. Jalutasin selle raami najal siis mööda palatit ringi ja aina undasin, väga väga raske oli olla. Vahepeal käis Kaido ikka mitmeid kordi ämmaemandat kutsumas.. kokku vist oma 3x, sest ämmaemand lubas kohe tulla aga ei tulnud. Ok, eks mõjutas see ka, et oli vahetuse vahetus. Lõpuks tuli poole 9 ajal uus ämmaemand olukorda üle vaatama. Küsisin talt valuvaigistit ja tema küsis vastu, et kas dušši all olen juba käinud. Ütlesin, et käisin ja seal läksid seljavalud palju hullemaks. Palusin naerugaasi, mille ma ka sain ilma pikema jututa. Alguses sellest suurt kasu polnud, sest püsti olles oli raske keskenduda mitmele asjale. Oli valida, kas tegeleda püsti püsimisega või klammerduda naerugaasi külge. Õnneks siis sain pikali ära minna, sest et ämmaemand tahtis KTG külge panna. Pikali olles oli aga naerugaas minu parim sõber ja klammerdusin selle külge mõnuga. Muidugi mul mingi hetk oli süda paha ja selline tunne, et kohe tuleb okse. Niiet ämmakas andis mulle kausikese igaks juhuks, vaja mul seda reaalselt ei läinud õnneks. KTG tulemustest ei tea ma igatahes midagi, olin oma naerugaasi uimas. Kui püsti olles “laulsin korralikku ooperit” siis pikali olles sain õige nipi naerugaasiga selgeks ja hingasin iga valuhoo ajal korralikult seda sisse, seega olin suhteliselt vait tükk aega. Ämmaemand selle peale tuli vaatama, et kas sünnitegevus ikka käib või. Õnneks mul oli naerugaas kuni lõpuni, ei tahtnud keegi mul seda ära võtta. Kella 11 ajal oli uus avatuse kontroll, umbes 9cm. Ämmaemand pakkus, et teeme veed lahti. Et hakkan väsima ja see kiirendaks veidi asja. Hirm oli suur aga mõtlesin, et mis seal ikka, teeme ära. Ämmakas avas veed, olemine läks jube soojaks ja siis ütles ämmaemand et veed tumerohelised ja lapsele tuleb pea külge andur panna. Siis hakkas alles piinamine pihta. Ämmaemand paigutas anduri lapsele ja nägime, et temaga kõik ok aga kaua enam oodata ei saa pressidega. Muidugi peale vete avamist läksid tuhud jälle tihedamaks ja valusamaks ja “kaka häda” tunne tuli aina enam peale. Selleks, et täis avatus kiiremini saada, hakkas valveõde koguaeg mul emakakaela valude ajal venitama.. See oli palju-palju hullem, kui tuhud ise ja selle puhul ei aidanud naerugaas ka. Niiet röökisin seal sel hetkel nagu ratta peal. Mingi hetk ajas ämmakas mind uuesti püsti raami najale, et laps saaks paremini sünnitusteedesse laskuda.. see oli hull, sest pressid kippusid peale. Ämmaemand aga ütles, et kaasa pole mõtet veel pressida, väsitad end ilma asjata. Et tagasi pole vaja ka hoida aga kaasa pressida pole ka mõtet.. Olin selleks hetkeks juba päris väsinud nendest valudest ja ei kujuta ette kuidas ilma Kaidota oleks seal hakkama saanud. Naerugaasi sel hetkel polnud võimeline kasutama, sest oli jälle valida kas püsin püsti või “naudin” naerugaasi. Tõeline õnnistus oli, kui sain uuesti pikali minna ja edasi gaasitada. Mingi hetk ajas ämmakas mind voodil kükakile ja mõned tuhud pidin seal iks asendis veetma. Lõpuks kella 1 ajal oli see õnnis hetk, kui ämmakas ütles, et prooviks nüüd pressida. Mees tahtis just siis suitsul käia, ämmakas käskis kiirustada ja vaatas mulle naerdes otsa, et teeme nii et nüüd 5-10 minutit veel ei sünnita. Peale mehe uksest väljumist ütles, et prooviks nüüd järgmise tuhu ajal pressida. Mul paanika, et tahaks et mees ikka minu juures oleks. Ämmakas lohutas, et ega ta nii kergelt välja vupsa midagi, mees jõuab tagasi. Nii me siis vaikselt hakkasime proovima.. Ämmaemand koguaeg utsitas tagant ja õnneks õpetas palju, et näed pressi siia ja kogu jõust. Natukene veel ja proovime korra veel. Ja tubli tüdruk.. see andis nii palju jõudu juurde. Mees tuli tagasi, siis seisis aina mu kõrval ja julgustas ja niisutas mu nägu. Temast oli tõesti meeletult palju kasu, ei kujutaks ette, et oleks ilma temata pidanud sünnitama. Mingi hetk ütles ämmaemand, et pea paistab ja näed katsu.. ma ei olnud sellest ideest vaimustuses ja jätsin selle etapi vahele. Pressisin ja pressisin seal, mingi hetk oli ämmakale selge, et ega see laps niisama välja ei tule niiet ta võttis ja tegi lahklihalõike. Selle kohta mult luba ei küsitud aga parem oligi, siis ma oleksin kartnud aga kui ei teadnud mis ees ootab, siis polnud hullu. Tundsin küll, et vägaväga kibe oli aga pressisin edasi, sest laps oli vaja ju kätte saada. Lõpuks viimase pressiga surus valveõde mulle ühe käega kõhule ning teisega mul pea rinnale ning kogu jõudu kokku võttes ja pressides sündiski 22.09.2013 kell 02.09 meie pisike ilmaime, kes pandi emme kõhule külili. Mees oli niivõrd liigutatud ja kiitis mind, et saingi hakkama. Värskele issile pandi aga käärid pihku ja hakaku aga nabanööri lõikama. Vaatasin kohe huviga, kuidas mees reageerib, sest enne sünnitust ta polnud kindel kas tahab seda. Igatahes võttis käärid vastu ja lõikas ise pojal nabanööri läbi. Ja siis saime me pojaga üks 5 minutit emme rinna peal tutvuda, poja lebas külili ja mina musitasin teda ja silitasin ta näpukesi. Ja poja ise jõllitas issile otsa. Aga kuna ta kõõksus ja veed olid rohelised, taheti ta igaks juhuks kontrolli viia. Seega puhastati poja ära ja kaaluti-mõõdeti. Kaaluks siis 3960g ja pikkuseks 51cm. Niiet ei olnudki 4100g, nagu ultraheli väitis. Nii peaümbermõõduks kui rinnaümbermõõduks saadi 36cm. Samal ajal kui poja puhastati, sündis ära ka platsenta. Niiet lõplikuks sünnituse lõpetamiseks loeti 2.20 öösel.

Siis viidi pojake ära beebituppa kontrolli ja mind puhastati ära ning seati õmblemiseks valmis. Mina siis samal ajal võtsin telefoni ja teavitasin lähedasi poja sünnist. Peale õmblemist läks issi Sultan kebabi meile burgereid tooma, sest minu viimane söök oli laupäeva hommikul kell 10 ja tema jõudis paar võikut ka päeval sisse süüa, enne haiglasse kimamist. Üksi seal vedeledes helistas muidugi minu isaja sain ka emaga rääkida, nad olid seal Inglismaal õnnest pöördes. Siis jõudis Kaido tagasi ja ma sain oma burgerit hakata sööma, millest Kaido ikka pool pärast ära sõi. Muidugi kui ma juba sõin, tuli ämmaemand ja tegi suuri silmi, et oi sa juba sööd. Tegelikult ei tohiks enne, kui nad on veendunud et verekaotus väga suur pole. Et kui operatsiooni peaks tegema siis ei tohiks olla söönud. Õnneks arst vaata üle ja kõik korras ja sain loa edasi süüa.

Kella nelja ajal lubati mul lõpuks riidesse tagasi panna ja viidi meid beebituppa pojakest vaatama. Öeldi, et poiss enam ei kõõksu nii aga saab igaks juhuks veidi lisahapniku ja jäetakse valve alla sinna hommikuni. Mina sain pojakesest paar pilti ja teda veidi imetleda ning siis viidi palatisse. Kuna sünnitajaid palju, pidin leppima ühispalatiga ning Kaido pidi koju minema.

DSC_0488

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s