Jälle Inglismaal

Nagu pealkirjast järeldada võib, siis oleme Matuga jälle end Inglismaal sisse seadnud. Aitas küll meile sellest Eestist, tulime mõneks ajaks siia Manchesteri ära.

Meie kahjuks aga ei sõida enam ükski lennuk otse Tallinnast Manchesteri. Seega meil oli kolm valikut:

  1. Sõidame Tallinnast lennukiga Londonisse ja sealt bussi või rongiga Manchesteri.
  2. Sõidame bussi või autoga Riiga ning sealt lennukiga otse Manchesteri.
  3. Sõidame ümberistumisega Tallinnast Manchesteri.

Muidugi oleks võimalus olnud meil ka autoga otse kodust siia saada aga kuna ikkagi nö võõras inimene ja mu ema kardab meeletult autosõitu, siis ta polnud sellise lahendusega nõus. Mulle oleks küll meeldinud läbi euroopa sõita ja veidigi teisi riike näha. Seda enam, et see inimene plaanis sõita läbi alpide. Aga mis sa ära teed, kui mu ema ja Kaido mõlemad sellele nii vastu olid. Ja tulemata ka jätta ei tahtnud, seega pidin valima mingusuguse lennureisi.

Esialgu uurisime ümberistumis võimalusi aga ükski ei olnud mõistlik. Kas on ümber istumiseks aega ainult 1h, või peab vahepeal istuma 10-20h lennujaamas, kuni järgmise lennuga edasi saab. Väikese lapsega pole kumbki lahendus just kiiduväärt. Ja kuna London hetkel on külm ja seal ringi vaadata pole just kõige mugavam, otsustasime sel korral siis läbi Riia lennujaama otse siia lennata. See muidugi tähendas seda, et Kaido pidi meid autoga Riiga sõidutama, sest bussidega ma hetkel keeldun Eestis sõitmast.

20nda hommikul oligi äratus kuue ajal hommikul ja kella 8 ajal hakkasime end autosse sättima ja 8:20 ajal oli start. Teeolud olid ikka üsna koledad ja vahepeal oli keskmiseks kiiruseks maanteel lausa 60km/h, sest lumesoga kippus autot aina kraavi meelitama ning teed olid täiesti puhastamata. Eriti hull oli olukord siis, kui keegi vastu ka tuli ning pidi ennast rohkem tee äärde tõmbama. Pärnusse jõudes hoidsime hinge kinni ja vaatasime, et kas jõuame üldse lennukile või mitte. Kuigi meil oli võetud niigi lisaaega. Õnneks oli tee Pärnust Ikla poole puhtam ja saime enamjaolt normaalselt Riia poole kulgeda. Muidugi kui olime juba Ikla piiripunktist läbi siis Kaidole meenus, et ta ei võtnud auto dokumente kaasa, seega veel üks asi mille pärast närveerida.

Kui esialgu olime planeerinud lennujaama jõudmise ajaks 13:00, siis reaalselt jõudsime me sinna 13:45. Kaido pani auto parklasse ja tuli aitas mul kohvrid ära anda ja saatis meid ilusti turvakontrolli ära. Meie õnneks pakub Ryanair üsna tihti võimalust käsipagas ka tasuta alla saata, seega sain ühe koti vähemaks. Turvakontroll läks väga sujuvalt ning kiirelt ning kui olime end peale kontrolli uuesti kokku pakkinud, siis suundusime otsejoones vutvut väravasse lennukit ootama. Kella ma vahepeal ei vaadanud ja arvasin, et hakkame kohe lennukist maha jääma, seega kannustasin aina Matut tagant. Ta oli nii tubli, et enamus aega vudis ilusti ise oma jalgadel, vahepeal tassisin veidi aega süles, et kiiremini saaks. Väravasse jõudsime 14:35 ajal ja lend pidi väljuma 15:10, seega meil oli tükk aega veel väravas passida vaja aga vähemalt oli süda rahul, et lennukist maha ei jäänud. Ostsin väravas asuvast automaadist veel pudeli vett lennukisse kaasa ning ootasime, et millal meid ometi lennukisse lastakse.

Lennukisse pidime minema viimastena aga üks väga viisakas Inglise noorhärra lasi meid endast ette. Matu kõndis ise uhke olemisega trepist üles ja kuna me olime neljandas reas, siis ei olnud kaugele minna ka. Matu istus tähtsa näoga keskmisel istmel ja mina istmerea ääres. Akna all oli üks vene rahvusest härra. Lennusõit ise oli väga sujuv ja rahulik. Matu vahepeal hakkas igavusest jaurama aga enamus ajast pidas ennast väga ilusti üleval. Meie kõrval istunud härrale hakkas Matu aga meeldima, seega ostis talle vahepeal lausa ühe Twixi. Matu muidugi võttis ainult ühe ampsu ja rohkem ei tahtnud aga niivõrd armas, et täiesti võõras inimene sedasi lapsele shokolaadi osta tahab. Manchesteri kohale jõudes saime üsna kiirelt lennukist ka välja, kuna istusime niivõrd ees. Trepist alla minnes võtsin sel korral Matu endale sülle ja panin ta maha lennujaama sisse jõudes, siis kõndis tähtsa näoga ise passikontrolli ja sealt omakorda pagasilindi juurde, kust oma kohvrid kätte saime. Ja siis juba kiirelt lennujaamast välja, kõne õele ja ta tuli korjas meid peale ja tõi koju ära.

Aga Matu on lihtsalt ideaalne reisisell. Kandis uhke näoga terve tee oma seljakotti ja kõndis nõnda vapralt hädaldamata. Ka terve pika tee Riiga  pidas autos väga ilusti vastu. Ja lennujaamas kui mul käed kotte täis olid, kõndis täiesti ise minu kõrval ja kontrollis koguaeg, kas olen olemas ning kuhu nüüd suunduma peame. Ei kippunud kusagile mujale jooksu panema ega visanud pikali, et tema ei jaksa või ei taha kõndida. Ma ei saaks uhkem ollagi oma väikese kaheaastase mehikese üle. :)

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s