Kuidas me salaja koju tulime

Pean ausalt üles tunnistama, et praeguseks oleme me 2 nädalat juba tagasi kodus olnud ning see on ka minu vähese blogimise süüdlaseks. Mul lihtsalt ei ole seda aega, et arvuti taga blogi lahti teha.

Mul oli kindel plaan tulla Kaido sünnipäevaks koju ning seega saigi ostetud juba Juuni alguses piletid kodumaale. Ütlesin ma seda ainult Kaidole ning tema emale ja vanaemale. Isale ütles Kaido ise, sest nad pidid kahekesi meile Riiga vastu tulema. Ja muidugi teadsid sellest minu peres kõik, sest üsna raske on seda varjata inimeste eest, kellega sa koos elad. Kuna ma tahtsin aga teistele üllatuse teha ning esimesed päevad peale pikka eemal olekut rahus veeta, siis varjasin oma reaalselt tulekut teiste eest. Kes küsimas käis, neile natuke luiskasin, et ilmselt tuleme tagasi juulis ja ega pikemalt ei pinnitud ka, sest kõik olid mu eemal olekuga juba ilmselt leppinud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oli üsna raske kohati saladust hoida. Nii mõnelegi inimesele oleksin tahtnud öelda, et ära kurvasta ja ma ju kohe tulen. Aga see oleks ära rikkunud kogu üllatuse. Seega taltsutasin oma keelt ning üritasin nautida oma viimaseid hetki inglismaal.

23nda varahommikul oli äratus ja magada olin saanud kokku ca 1h, seega oli üsna uhhuu olla. Viskasin viimased asjad veel kottidesse, sättisin meid Matuga riidesse ning peale kiiret hommikusööki pakkisime end autosse ning asusime lennujaama poole teele. Väikeste viperustega jõudsime pisut hiljem kohale kui plaanitud aga kuna aega veel oli, siis me ei muretsenud. Parkisime auto parkimismajja ning ronisime terminali sisse. Esialgu pidime minema kohvreid ära andma, kus saime üsna pikalt lihtsalt passida, rivi ei liikunud üldse. Vaatasin, kuidas kell halastamatult tiksub ja hirm puges juba nahavahele, et jääme veel lennukist sedasi maha. Lõpuks sai selgeks, et pagasilindid lihtsalt ei tööta ja nad lihtsalt ei saa vastu võtta. Kutsuti Riiga suunduvad inimesed rivis ette ja kaaluti-sildistati kohvrid ära ning paluti need siis suure pagasi lindile viia. Esialgu see veel töötas aga kui me sinna jõudsime, hakkas see ka jukerdama. Õnneks peale väikest viivitust saime siiski kohvrid ära anda ning kähku turvakontrolli minna. Matu ei tahtnud muidugi kuidagi vanaemast-vanaisast lahti lasta ja tahtis, et nemad ikka ka kaasa tuleks. Lõpuks oli nõus siiski tadaa tegema ning minuga turvakontrolli suunduma. Lapsega reisijad saavad priority ritta, seega saime õnneks sealt kiirelt läbi, väravatest läbi tipitud ja ootesaali edasi minna. Seal muidugi selgus ekraanilt, et juba toimub lennukile minek, seega võtsin lapse kaenlasse ja panin jooksuga värava poole ajama. Nadi ka, kui nii napilt lennukist maha jääks. Õnneks värava lähedale jõudes nägin, et inimesed alles hakkavad minema vaikselt lennukisse ja kuna järjekord oli väga pikk, siis saime veel mõnda aega seal tooli peal puhata. Väravasse läksime siis, kui rivi oli sealt juba läbi käinud ja saime peaaegu kohe pileti letti visata ja trepist alla lennuki juurde tippida.

Lennukis olid meil sel korral kohad 8. reas, ehk siis üsna ees. Seega oma kohad leidsime üsna kiirelt üles ning saime end kohale sättida. Lennuk oli täitsa uus ning pisut teistsugune sellest, milliste Ryanairi lennukitega ma siiani lennanud olen. Lisas pisut kindlust juurde ja kui ma enne 23ndat olin üsna hirmul lennureisi ees, siis lennukis istudes rahunesin pisut maha. Matu natuke väljendas oma pahameelt aga kui tahvlist multikat hakkas vaatama, siis üsna kiirelt peale õhku tõusu ta juba vajus magama ning ärkas üles alles veidi enne maandumist. Mina ostsin ühe pudeli vett ning tukkusin ka ca tunni-poolteist. Hakkas veidi inimlikum tunne küll ning aeg läks isegi üsna kiirelt. Veidi enne maandumist ärkasime mõlemad Matuga üles. Maandumine läks ka üsna sujuvalt ning minu üllatuseks jõudsime kohale lausa pool tundi enne ette antud aega. Ning kuna me olime üsna ees, siis saime üsna kiirelt ka lennukist välja ning kärmelt ka dokumendikontrollist läbi. Ma imestasin ainult seda, et Riia lennujaam tundub ikka kuidagi eriti pisikene. Astud lennukist välja ja uksest sisse, kohe on dokumendikontroll ning ustest läbi minnes juba kohvrilindid. Seal lintide juures kohvrite ootamine võttis kokku rohkem aega, kui lennukist välja saamine ning dokumentikontrolli läbimine. Kohvrid käes, siis suundusime lennujaama ette päikest võtma ning muru peale tsillima, kuni Kaido ja isa meile järele tulid.

Veidi peale 11-st saime lõpuks lennujaama ees kokku. Matu korra vaatas kahtlustava näoga aga siis oli juba hops issi süles ja ei tahtnud tast enam kuidagi lahti lasta. Suundusime auto juurde, toppisime kogu kraami autosse ning asusime teele Eesti poole. Autos oli hirmus palav ning istumine hakkas meid Matuga mõlemaid juba ära tüütama. Matu oli muidugi rohkem tüdinenud ning korraldas meile vahepeal korraliku kisakoori. Pidime siis lihtsalt paar korda tee ääres peatuse tegema ja talle veidi hingamisruumi andma. Ühe peatuse ajal avastasin Matu taskust ühe pisikese auto, mis oli juba pikemat aega kadunud olnud, laps oli kohe poole õnnelikum. Järgmine peatus oli juba Eesti poolel mingis kohvikus, mis maantee äärde jäi. Tegime seal väikese lõunapausi ning saatsin Liiale pilte Matust ja Kaidost koos. Tema oli õnnelik, et näed kui tore, et Kaido teie juurde inglismaale tulnud on. Saatsin talle siis eesti keelsest menüüst ka pildi, mille peale tema arvas, et see on vana pilt. Helistasin siis talle ja ütlesin, et ei ole vana pilt ja me oleme eestis. Ta ei uskunud mind enne, ku telefoni Kaidole andsin ja ta minu juttu kinnitas. Siis lõpuks Liia arvas, et ta natuke usub aga enne 100% uskuma ei hakka, kui ise kontrollima tuleb. Peale kõne lõpetamist muidugi lõpetasime oma toidud ning asusime uuesti teele, sest üsna pikk maa oli veel läbida. Mina pool teed koju lihtsalt tukkusin ning vahepeal jäi Matu ka magama. Tegime veel viimase vahepeatuse Kohila konsumis, kust täiendasime oma toiduvarusid ning ostsime üht-teist ka õhtuseks jaaniõhtuks ning peale seda vurasime otse koju.

Koju jõudes oli Matu hirmus õnnelik ja asus kohe mänguasjadega mängima. Mina tassisin asjad tuppa ja võtsin veidiks aja lihtsalt maha. Ja Toots ei lükanudki mind endast eemale, nagu ta tavapäraselt peale mu ära käimist teinud on vaid jooksis kohe tervitades vastu mulle rõõmsalt ja tahtis tähelepanu. Veidi pakkisin asju lahti, vedasin suure kohvri riietega üles ära ja siis hakkasin ennast jaanipeoks ette valmistama..

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s