Raamatud 11-14.

Kiera Cass “Kroon”: Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.**

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi populaarsest sarjast „Valik“. Kahtlemata jäi sellest raamatust pisut parem mulje, kui eelmisest, kuid esimesele kolmele see siiski järele ei jõua. Raamat on pisut naiivne ning kuigi Eadlyn on justkui mõistlikumaks ja rahulikumaks muutunud, siis tema otsused panevad siiski kohati kukalt kratsima. Lugu ise on aga õnneliku lõpuga ja üsna tore lugemine. Eriti kui arvestada, et tegemist ongi noorteromaaniga. Muidugi kogu sarja kaanekujundused on minu silmis imelised.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”: Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. 

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.

Kaanekujundus ja raamatu peakiri olid minu jaoks ligitõmbavad ning nii see minuga raamatukogust koju jõudiski. Arvasin ühelt poolt, et küllap ta mingi naiivne noortekas jälle on aga sain meeldiva üllatuse osaliseks. Raamat oli ladus, rääkis tõepoolest väga aktuaalsetest tänapäeva probleemidest noortel ning näitas selgelt, kuidas ootamatud sündmused ja hooletult pillutud sõnad võivad kogu elu hetkega pea peale keerata.

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”: Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.
„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”
„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.
Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.
„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.
SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!
Ja oligi.

Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.

Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.

“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

See on üks neist raamatutest, mis suudab sind ootamatult üllatada. Esialgu lugema hakates oli mul väga mitu korda tahtmine see raamat käest visata, sest minu arvates tundus kogu see kaheksajala ja koera teema nii jabur. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma asjale pihta saama ning lõpuks oli raske raamatut käest ära panna. Ehk raamatu mõte jõuabki kohale alles raamatu lõpus, ei tasu kunagi raamatut esimeste lehekülgede järgi hinnata. Kindlasti läheb raamat väga hinge kõigile koera (miks ka mitte muude loomade) sõpradele. Looma ja omaniku side on midagi nii võimsat ning ilmselt on aidanud raamatu tõeliselt heaks kirjutada just isiklik kogemus ja side. Nimelt raamatu autor Steven kirjutas selle raamatu iseenda taksikoerast, kes kandis niisamuti nime Lily. Fantaasia on üks aga isiklik südamevalu ning sellest kirjutamine on juba hoopis teine teema.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

See oli üks neist raamatutest, mis minu pilgu juba ammu raamatukogus endale tõmbas aga mingil põhjusel lükkasin selle raamatu esialgu kõrvale. Koju jõudes lugesin muidugi “Lugemise väljakutse” grupist positiivset arvustust ning tulemuseks muidugi oli see, et tarisin selle endaga lõpuks siiski koju. Ja ma olen väga rahul, et ma seda tegin. Kriminulli kohta on küll vähe verd aga tõeliselt palju põnevust. Raamatu jooksul kahtlustasin üsna mitut inimest aga lõpliku roimarini oma mõtetega ei jõudnudki. Mulle meeldis, et erinevalt Keplerist olid meenutused kirjutatud kaldkirjas ning seetõttu ka paremini välja toodud, ei tekkinud kordagi segadust. Tänu positiivsele emotsioonile plaanin kindlasti ka Pautsi järgmise põneviku endaga koju tarida ning selle läbi lugeda. Usun, et see on sama hea, kui mitte paremgi.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte minu enda sõnadega kirja pandud lühikokkuvõte.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s