Raamatud 24 – 31

Loetud saan aga vot kirja panekuni kuidagi ei jõua. Parandan nüüd selle vea, endal ka hea hiljem järge pidada.

Lara Williamson “Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” – Becket on üks õnnetu isa ja vennaga elav poiss, kes igatseb väga oma surnud ema. Poistele pakub armastust nende kasuema Pearl, kuid ühel õhtul sunnib isa poisse kähku oma asju kokku pakkima ja autosse istuma ning ummisjalu kodust põgenema. Poisid on mõistagi segaduses ja ei saa aru, miks nad järsku Pearlist lahkuma pidid ning üritavad ta nende juurde tagasi meelitada. Kõik ei ole aga nii must-valge nagu näib ja ühel hetkel hakkavad poisid kahtlema, kas see oli neil ikka õige idee.

See on üks fantastiline kirjatükk ja peaks minu meelest olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Laps, kes on sarnases olukorras võib pea selle lugemise järgselt palju selgemaks saada. Ja ka vanematele kuluks selle lugemine marjaks ära, sest näitab selgelt, kuidas võib mitte rääkimine lastele hoopis karuteene teha. Isa üritas lapsi kogu murest eemal hoida aga oma vaikimisega ajas lapsed hoopis täiesti segadusse.

Clare Mackintosh “Ma lasen sul minna” – Traagiline õnnetus.
Kõik juhtus väga kiiresti.
Ta ei oleks saanud seda ära hoida.
Või oleks?
Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad…**

See raamat oli minu jaoks täis ootamatusi, sest alguses lugedes mulle jäi mulje, et Jenna ongi Jacobi ema. Kui aga raamatu keskel ilmnes, et lood on hoopis teistsugused, olin ma tõeliselt üllatunud ja lappasin veel korra raamatu algusesse, et kas ma sain tõesti nii valesti aru. Aga tundub, et asi oli taotluslikult nii kirjutatud. Terve lugemise vältel mul film jooksis silme ees ja see oli nii ehtne, nii judinaid tekitav aga samas niivõrd hästi kirja pandud. Raamat peaks olema kohustuslikuks lugemiseks neile, kes kannatavad koduvägivalla all. Mehe enesehinnang on ümmargune null ja pidevas hirmus, et teda maha jäetakse, üritab naist vaid endale hoida. See on haigus aga nagu tavaliselt, ega peast haige inimene ise ju aru ei saa, et tal midagi viga on.

See raamat tekitas minus niivõrd palju emotsioone ning kuulub kindlasti edaspidi minu lemmik raamatute alla. Soovitan soojalt!

Sara Zarr “Ühe tüdruku lugu” – Raamat räägib 16 aastasest teismelisest Deannast. 13 aastaselt jäi ta isale 17 aastase kutiga vahele ning see mõjutab teda ka 3 aastat hiljem. Koolis peetakse teda üle linna litsiks, isa temaga ei räägi ning ka sõpradega hakkab kõik kiiva kiskuma. Kõik läheb veelgi keerulisemaks, kui Deanna tööle läheb ning leiab sealt eest sama kuti, kellega ta 13 aastaselt isale vahele jäi. Üle dramatiseerimine, nagu selles eas tavaline ning hunnik valesid otsuseid. Kuid kas Deanna suudab lõpuks kõik lahendada?

See on üks täitsa ehtne noortekas. Üsna ladus lugemine, kuid mitte midagi ahhetama panevat. Lugu ise on üsna reaalne ning oleks tõesti nagu 16 aastase kirjutatud. Seda mittes halvas mõttes. Täiskasvanuna on kohati raske ennast 16 aastase rolli uuesti suruda ning sellest vaatevinklist lugusid kirja panna. Noortele soovitan kindlasti lugeda, täiskasvanutele nii ja naa. Oleneb inimesest endast. Üldkokkuvõttes raamat mulle siiski meeldis.

Daniel Cole “Kaltsunukk” – Üks laip. Kuus ohvrit.
Londonis leitakse ühest korterist marionetiks tehtud surnukeha, mis on kuue ohvri kehaosadest kokku õmmeldud. Peagi jõuab peamise uurija Wolfi kätte tema eksnaise kaudu nimekiri järgmisest kuuest ohvrist ning kuupäevad, millal nad oma lõpu peaksid leidma. Nimekirja lõpus platseerub uurija enda nimi. Hakkab võidujooks ajaga, et päästa nimekirja lisatud inimesed ning kätte saada nende mõrvade taga peituv jõhkard.

Haarasin raamatukogust just sisse tulnud raamatute hunnikust kaasa sisututvustuse järgi. Viimasel ajal on eriti palju kriminulle mu kätte sattunud aga mis teha, kui need tunduvad niivõrd põnevad. Raamatu kallale asusin suure innuga aga see rahuges peagi. Ma ei tea, kas algus oligi nii veniv või ei suutnud ma end ise kuidagi õigele lainele saada aga no ei suutnud üle paari lehekülje korraga lugeda. Olin väga lähedal sellele, et viin raamatu lihtsalt tagasi. Siis aga tekkis mingisugune pööre ja raamat läks niivõrd põnevaks, et käest ära panna enam ei suutnud. Lõppes küll kuidagi ootamatult ja poolikult minu jaoks aga õnneks ei muuda see raamatut halvemaks. Lõppkokkuvõttes ütleks, et päris tore lugemine oli aga päris lemmikute hulka mul siiski ei jõua.

Katrin Pauts “Tulekandja” – Raamatus on üheks tegelaseks taaskord “Politseiniku tütar” teosest tuttavaks saanud ajakirjanik Eva. Sel korral jääb ta küll pisut rohkem tahaplaanile ja rohkem figureerivad hoopis uued tegelaskujud. Sel korral saab lugu alguse sellest, et pimedal maanteel hukuvad noored rasedad punapead avariide tagajärel, kuid süüdlane on igal korral kadunud nagu vits vette. Ühel hetkel tabatakse aga ära, et seal on mingi seaduspära ning alati käib peale õnnetusi hukkumispaigas üks kindel mees küünalt süütamas. Asi läheb veelgi põnevamaks, kui ühel hetkel üks ajakirjanik ootamatult kaob ning jäljed Muhumaale viivad. Tema jälgi hakkab koos teise ajakirjanikuga ajama taaskord Eva ning üritab kaua aastaid Muhumaal olnud saladuse päevavalgele tuua.

Kui politseiniku tütar alguses pisut venis, siis sel korral neelasin raamatu üsna kiirelt endasse. Minu arvates kirjutab Katrin väga põnevalt ja ladusalt, ei ole mingeid pikki ja lohisevaid kirjeldusi ja põnevus püsib koguaeg õhus. Alati võiks ju vinguda ühe-teise-kolmanda asja kallal, et need ei ole ju kuidagi reaalsed aga see on ilukirjandus, mitte dokumentaalfilm. Pautsi raamatud kuuluvad kindlalt sinna nimekirja, mida soovitaksin ka teistel lugeda. Põnevaks muutis asja just see, et asulad on ju tuttavad ja nüüd on lausa tahtmine ise ka Muhumaale põrutada ja raamatus kirjeldatud kohad üle vaadata.

Diana Saare Tan ja Helen Eelranna “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” –

Lugu Eesti-Hiina tüdrukust, kellel avastati 4 aastaselt ajukasvaja ning kes pidas 6 aastat võitlust, kuni lõpuks alla vandus.

Väga väga kurb lugu. Sattusin kunagi ka seda blogi korraks lugema aga ei keskendunud rohkem, nüüd sain siis kogu loo teada. Nii kurb, et lapsed selliseid võitluseid peavad pidama..

Liisi Lõo “Minu Tšiili” – Noore neiu aasta vahetusõpilasena Tšiilis koos oma murede ja rõõmudega.

Ausalt öeldes olid raamatut kätte haarates mul ootused suuremad. Olen enda sõbranna muljeid lugenud (on olnud lapsehoidja välismaal) ja ootasin enamvähem sama värvikaid kirjeldusi ja olukordi, kuid raamat jäi selles osas lahjaks. Üsna vähe tegelikult Tšiili elust kirjeldusi ja pigem rohkem omavahelisi vestluseid ja olukordi teistega. Samas raamatu lõppu jõudes olin hakanud Liisile nii kaasa elama, et pisardasin koos temaga nagu lollakas. Sellised reaalsest elust võetud raamatud on nii ” My cup of tea”.

Caroline Leavitt “Pildid sinust” – Ühel udusel päeval põrkavad kaks praeguse elu eest põgenevat naist üksikul maanteel kokku, üks neist hukub sündmuskohal. Alles jäänud naine peab võitlust süütundega ja ei suuda olukorrast kuidagi välja tulla. Lisaks enda probleemidele valutab ta südant ka hukkunud naise lapse ning mehe pärast. Asi läheb hullemaks, kui laps hakkab naisega igal võimalusel kontakti otsima. Ühel hetkel nende teed ristuvad. Kuidas saada üle süütundest, et sa oled kellegi surma põhjustanud? Kuidas aidata last tema leinas?

Alustuseks pean mainima, et mulle väga meeldib raamatu kaanekujundus, seetõttu ta mu tähelepanu raamatukogus ka köitis. Raamat ise tekitas minus aga väga palju tundeid ja puudutas sügavalt. Lapse lein on ikka niivõrd kohutav. Rääkimata sellest, kui laps ennast olukorras süüdi tunneb ja ei julge kellelegi iitsatada suures hirmus. Ka naise enda läbielamised on päris kohutavad. Üritasin ennast naise olukorda panna ja ma samamoodi ei kujutaks ette, kuidas sellises olukorras edasi elada. Raamatu lõpp üllatas mind, ootasin hoopis teistsugust lõppu. Lõpp rikkus asja minu jaoks pisut ära aga raamat ise on väga hästi kirja pandud. Haaraksin hea meelega sama kirjaniku teoseid veelgi riiulist kaasa.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisukokkuvõte.

Lapsepõlve radadel: Mänguasjad

Olen juba tükk aega üritanud hoogu võtta aga nüüd lõpuks sain mahti see ka ära teha. Ehk siis meenutan natuke enda lapsepõlve ja selle aegseid toredaid mänguasju, mis on rohkem meelde jäänud.

 

  • Muumi ja Ränirahnu ajakirjad- Oi kuidas ma armastasin lapsepõlves neid mõlemaid. Nii ajakirju, kui ka multifilme.

 

  • Tamagotchi – No see pidi ju igal lahedal lapsel olemas olema. Mul oli ilus valge mustade koerakäpa jälgedega, loomulikult oli mu virtuaallemmikuks ka koerake. Mäletan veel kuidas klassiõega Tamagotchisid vahetasime, tal oli punast värvi ja lausa mitme loomakesega. Pärast olin vihane, sest ta lasi mu koerakesel ära surra.
  • Trollid – Ahh need paljad trollid olid ühed kummalised olevused. Mäletan, kuidas ise riideid selga sai õmmeldud ja mängitud. Minu kollaste juustega trollike on nüüd igatahes Matu jagu, kusjuures minu “õmmeldud riided” on sellel senimaani seljas.

  • Pilvebaleriin – Oi kuidas ma seda endale ihaldasin aga lõppkokkuvõttes ei saanudki. Õnneks oli neid mu sõpradel, seega mängida sain nendega siiski. Kujutan ette, et sellised läheksid praegugi väikestele printsessidele hästi peale. Paraku tänapäeval tehakse enamuses vaid nii hirmsaid nukke (Monster high nt), et vist ei osatagi enam nii ilusaid asju luua.
  • Tetris – No neid mänge mäletavad kindlasti kõik. Õnneks selliseid on ka tänapäeval veel mitmelt poolt saada. Küll on tore sellisega aega veeta. Aga lõpuks võib närvi mustaks ajada ka, kui ikka asjale pihta ei saa.
  • Furby – Oi kuidas ma endale Furbyt soovisin. Elasin Tartus ja käisin mitu korda nädalas mänguasjapoes neid imetlemas. Ja kui mu vend sellega inglismaalt koju saabus, olin õnnest pöörane. Käisin sellega igal pool ringi ja sättisin isegi tekikest peale “magamise” ajaks. See oli mulle niivõrd oluline. Ühel hetkel muidugi vedas mu ema selle õetütrele ära, kui ma kodus ei olnud. Ja loomulikult hakkasid nad seda veega pesema (jep, elektroonikat pestakse ikka ju veega). Tulemuseks oli muidugi vigurdav ja kohati hulluks minev Furby. Õnneks sain mõne aja möödudes selle tagasi ning nüüd seisab see mul kapi otsas. Seda armsam see mulle praegu on, et venda ju minu kõrval enam ei ole. Üritasin ka Matule ühe vana ja hea Furby saada aga loomulikult sain petta. 15 euro eest sain endale mitte töötava ära kulunud Furby, kuigi jutt käis juurde “Ainult kapi peal seisnud ja nagu uus, meil oli kaks ja see üks jäi seisma lihtsalt”. Omad vitsad peksavad. Kui kellelgi on veel töökorras vana Furby, mille ta meile loovutada tahaks, siis võib mulle märku anda, ma ei ole veel lootust kaotanud. Uued pole minu arvates üldse enam see.

    Minu oma on täpselt selline. Heleroheline, kollase kõhu ning siniste tuttidega.

  • Puhutavad vildikad –  Endal mul neid ei olnudki, küll aga mäletan kuidas õetürega koos nendega “joonistatud” sai. Leiutatakse ikka igasugu imevigureid aga lastele ju lähevad sellised asjad hästi peale. 
  • Elektrooniline koerake – Seda koerakest ka mul endal ei olnud aga mäletan, et soovisin endale salamisi seda küll. Õnneks sain oma suurt koera armastust hoopis õe koerale kulutada, seega minu riiulisse see tolmu koguma ei jõudnudki. 
  • Üllatusmuna figuurid – Kõige eredamalt on mul lapsepõlvest ilmselt meeles need erinevad vinged üllatusmuna figuurid, millele tänapäevased ei jõua ligilähedalegi. Lõvid, haid, krokodillid, päkapikud, pingviinid, jõehobud, Elevandid, pandad.. Neid sai omavahel vahetada ja pikki tunde nendega unustamatult mängida. Praegu vaatan, kuidas Matu praeguste elukategagi võib väga pikalt mängida. Küll on kahju, et neid vanu tegelasi enam kusagilt saada ei ole.
  • Capsid – Oo vanad head krõpsupakkidest saadavad capsid, mida omavahel sai ikka vahetatud ja kogutud. Pokemonid olid ilmselgelt tähtis teema. Mul oli isegi capsidega poster enda toas seinal. Märkisin aina juurde, kui mõne puuduoleva jälle sain ja olin nõnda uhke oma kogu üle.

    Jep, see olen mina. Aga see on paraku ainus pilt mu “kaunist postrist” :D

  • Telekamäng – Super Mario, Doktor Mario, Tank, kullakaevaja.. oh kui palju vanu häid mänge. Mul on mõned kassetid veel lapsepõlvest alles ja mõned aastad tagasi oli olemas ka telekamäng. 2013 sai ostetud ja 2014 viisin ka enda isale inglismaale ühe eksemplari. Muidugi Matu suutis meie omaga juba 1:0 teha, seega pean taas uue jahile minema. Senikaua peame tänapäevasema Marioga leppima ja WII-ga Mario karti mängima. 
  • Kummikeks – See ei saa ilmselgelt ju nimekirjast puududa! See oli ikka palju aastaid tüdrukute lemmik mäng, mida mängiti nii vahetundides, kui ka peale kooli koduhoovides. Ja kui sõpru polnud, sai alati kodus ka tooli jalad näiteks kasutusele võtta.
  • Solitare – Kas ma üldse pean midagi lisama? Vana hea solitare, millel sai nii toredaid pilte valida, et silmad värvide tõttu lõhkeda tahtsid. Aga oh kui tore oli seda peale kooli arvutiklassis näiteks mängimas käia. Või õe juures arvutis passides laduda. Praegu hakkasid juba pilti vaadates silmad kipitama.
  • Salvo klotsid  – Mu lapsepõlve lemmikud! Nendega sai niivõrd toredaid maju ehitada ja tundide viisi lihtsalt mängida-mängida-mängida. Kahju, et neid enam alles ei ole. Õnneks tänapäeva legodel on veelgi suuremad võimalused.
  • Vana hea kiik-auto – Ühte pidi kiik ja teist pidi asetades auto. Taas lapsepõlve üks suuri lemmikuid. 

Pildid võetud http://www.google.com, paraku pole võimalust endal kõiki neid ise pildistada, neid lihtsalt ei eksisteeri mul. 

Kas teile tulid need asjad tuttavad ette? Millised teie lemmikud olid lapsepõlves/nooruspõlves? On teil midagi veel sellest ajast alles? 

Inglismaa eripärad: Laste eri

Kuna minu teine kodulinn on Manchester, siis on mul üsna lihtne võrrelda elu eestis ja inglismaal. Eriti kuna olen mõlemas riigis lapsega elanud ja näen ka enda õe laste pealt, kuidas see eluolu seal on.

  • Inglismaal makstakse nö emapalka 6 nädalat 90% palgast. Peale seda 33 nädalat 139.58 naela või 90% oma nädala palgast, olenevalt kumb summa väiksem on. Kodus võimalik lapse kõrvalt olla aasta, viimased 3 kuud siis tasuta. Eestis siis 1,5 aastat täismahus emapalka ning 3 aastat võimalik lapsega kodus olla.
  • Beebitoitude valik on eestis parem, eriti purgi ja tuubitoitude osas. Inglismaal on palju igasugu pastasid ja vürtse. Eestis selle asemel erinevad pudrud, mis on palju tervislikumad ja paremad. Inglismaal sa ikka purgiputrusid poest osta ei saa.
  • Kui eestis saab lapse sõime panna alles 1,5 aastaselt, siis siin on võimalik laps sõime panna praktiliselt kohe peale sündi. Paljud panevadki oma lapse 3 kuuselt juba sõime, kui ei ole just kodust vanaema või võimalik lapsehoidjat võtta. Beebidele mõeldud sõimed on aga tasulised ning hinnad keskmiselt 115 (osalise ajaga, ehk mõned tunnid päevas) kuni 212 (täis ajaga) naela nädal.
  •  3-4 aastastele on inglismaal ette nähtud aastas 570 tundi tasuta haridust. Neid tunde saab kasutada päevahoius, mängugruppides, eelkoolides, registreeritud lastehoidjate juures või lastekeskustes. Klassikalist lasteaeda nagu eestis, inglismaal ei ole.
  • Lapsed alustavad kooliteed inglismaal 5 aastaselt. Eestis saavad 2 aastat kauem lapsepõlve nautida.
  • Koolivaheajad ei klapi eesti omadega. Siin algab suvevaheaeg alles juuli teises pooles ning kestab ca poolteist kuud. Samas on siin kõige pikem periood järjest koolis käia 7 nädalat ja seegi vahetult enne suvevaheaega.
  • Kui eestis käivad esimese klassi lapsed juba ise kooli ja koolist koju, siis siin see võimalus puudub. Vanemad peavad lapse kooli viima ning tooma, enne ei lasta kooli territooriumilt last välja. Kui järele läheb keegi teine, tuleb sellest ka õpetajat teavitada. Üldiselt viiakse kooli ning käiakse lastel järel kuni 11-12nda eluaastani. Samas kaua ei tohiks laps ka üksinda kodus olla, kuid see sõltub juba lapsest ning tema mõistlikusest.
  • Koolivormid on kohustuslikud ning igal koolil on omad värvid. Tüdrukutel seelikud ja poistel püksid. Välistab igasuguse “Mul on Gucci ja sul mingi narts” kiusamised. Samas korraldatakse ka “vaba riietuse” ning kostüümipäevi, seega saab koolivormile vaheldust ka. Samamoodi pole koolis lubatud ehted. Teiste koolide osas ei oska kaasa rääkida aga õetütre koolis on keelatud ka telefoni kasutada. Kui jääd koolis telefoni kasutamisega vahele, jääd sellest 24h ilma, ehk saad alles järgmisel päeval peale kooli kätte. Erandiks on reedene päev või enne koolivaheaega, siis saavad telefoni tagasi peale koolipäeva lõppu.
  • Enamus õppetegevust toimub siin siiski koolis ning koduseid ülesandeid on vähe, seda ka teismelistel. Muidugi tuleb korrata eksamiteks ning töödeks, lugeda raamatuid ning teha esseesid aga Eesti kodutööde koormusega ei anna võrreldagi.
  • Koolidel on omad kinnised hoovid ning lapsed veedavad vahetunnid väljas mängides. Väiksematele lastele on erinevaid rattaid ning liumäed ja kiigud, tegevust kui palju.
  • Siin tuleb lastele piletid osta ühistransporti alates viiendast eluaastast, sest siis alustavad nad kooliteed. Ei ole ka tasuta ühistransporti väikelapse saatjale, nagu eestis on.
  • Lapsega haiguslehele jäämise võimalus puudub. Kui on vajadus lapsega koju jääda, peab tasuta puhkepäevi küsima.
  • Siin on mänguväljakuid üldiselt vähe ning asetsevad peamiselt parkides. Seega tuleb lapsega mänguväljakule minemiseks ikkagi pikem retk ette võtta, kui sa just pargi kõrval ei ela. Aga plusspunktiks võib jällegi välja tuua, et enamus mänguväljakutel on korralikud metallist aiad ümber ning atraktsioonid on ka tugevast metallist ja ei purune nii kergelt. Ei ole ohtu, et laps ennast vigastaks katkise liumäe peal või kusagile ära joosta saaks.  Eestis on seetõttu lastel toredam, et mänguväljakuid on pea igal nurgal ning lastel tegevust kui palju. Liivakastid on siin aga tõeline haruldus. Inglaste jaoks on need turvariskiks, sest liiv on niivõrd räpane. Ma olen siin isiklikult näinud liiva kahes kohas. Ühes pargis on liivakast ning teises suur liivane ala turnimisatraktsiooni all. Peamiselt mängivad liiva sees siiski nö sisse rännanute lapsed, mitte inglased ise. Küll aga on siin väga paljudes aedades liumäed-kiiged-batuudid olemas, mis sest, et neil aiad tikutopsi suurused on.
  • Inglismaal on telekas lastesaade, mis keskendub peamiselt puuetega lastele. St saates osalevad puuetega lapsed, kellega koos tehakse vahvaid asju. Lisaks on saade televaatajate jaoks ka viipekeeles, et ka kurdid lapsed saaksid toredasti saatest aru.
  • Väga tavaline on talvel kohata sellist vaatepilti. et lapsevanem on kinnaste-mütside-saabastega ja korralikult sisse pakitud, väike laps kärus on aga paljaste säärte ning palja peaga (mitte ainult paari aastased lapsed, vaid ikka sünnist alates). Ka koolis käivad lapsed talvel paljaste säärtega tihti, nii et jalad sinised. Jällegi tänaval hästi aru saada, kes mujalt sisse rännanud, sest nö välismaalastel on lapsed alati korralikult ja soojalt riides.

Väikesed liivakasti fännid :)

Kabuhirm ja kurbus käsikäes

Ma olen teisipäeva hommikust saadik olnud sisimas murtud ja õnnetu. Alates hetkest, kui Kaido hommikul helistas ja järjekordsest terrorirünnakust rääkis. Rünnakust mis toimus minu teises kodulinnas. Rünnakust mis toimus minu perekonna lähedal. Mõelnud kõigile neile, kes tänu ühele mõistuse kaotanud isikule said viga või kaotasid elu.

Muidugi tabas mind tõeline shokk sellest kuuldes. Tahtsin alles hiljuti isegi Manchester arenale ühele kontserdile piletid saada. Mu õetütar on just teismeline ja käib mööda kontserte. Jumal tänatud, et ta Ariana Grande suur fänn ei ole ja sinna oma nina ei pistnud. Tema sõbrannad olid seal küll aga õnneks pääsesid tervena minema. Iseasi kui terve nende hing peale sellist terrorirünnakus osalemist on. Teisipäeva hommikul Kaido kõne peale hakkas süda küll kiiremini lööma aga mõistus ütles, et kõik on korras. Vastasel juhul oleks minuga keegi juba ühendust võtnud aga oli täielik vaikus. Varsti sain õnneks vastuse ka emalt ja sõbrannalt, et nendega on kõik korras, võisin veidi kergemini hingata.

Kuigi minu lähedastega on kõik korras, siis süda valutab ikkagi kõigi teiste pärast. Loen aina artikleid, vaatan hukkunute nägusid ja loen nende lugusid. Südames pitsitab, kui mõtlen nendele lastele, kes tänu terroristile oma vanema(d) kaotasid. Rääkimata nendest vanematest, kes oma lapse kaotasid. Kohutav on lugeda, kuidas laps pommiplahvatuses mõlemad jalad kaotas, pimedaks jäi või koomas olles hinge vaakub. Olen iga kord kohutavalt kaasa tundnud ohvritele aga kui see sind nii lähedalt puudutab, siis see läheb veel rohkem hinge. Teadmine, et seal samas oleks võinud hukkuda mu kõige lähedasemad, mis on niigi minu kõige suurem hirm.

Mille üle ma aga uhkust tunnen on Manchesteri inimeste kokku hoidmine ja toetamine. Nii südant soojendav oli lugeda, kuidas sellel ööl ei jooksnud inimestel silme ees rahatähed, vaid ainus eesmärk oli ligimesi aidata. Taksojuhid vedasid inimesi tasuta. Hotellid pakkusid ohvritele tasuta peavarju. Kohvikud avasid oma uksed ja pakkusid rahustuseks inimestele kohvi ja teed. Vot selline peakski ühtne kogukond olema, toetav ja armastav.

Aga hing on ikkagi katki ja pidevalt taob hirm kuklasse, et mis edaspidi toimuma hakkab. Õnneks õetütrel on mõistus peas ja ütles, et tal küll pole praegu tahtmist enam kusagile kontserdile minna. Aga ühistransporti näiteks vältida ei õnnestu, poes on ka vaja käia.. ehk pidev hirm jääb ikkagi kuklasse taguma. Millal ometi piir pannakse neile terrorirünnakutele. Kui palju süütuid peab veel elu kaotama “Paradiisi tahtjate” käe läbi…

Raamatud 19-23

Jack Thorne “Harry Potter ja äraneetud laps” – Kaheksas lugu. 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud, neil on endal lapsed ning nad elavad oma igapäevast elu. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele peavad omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.*

Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimesed 100 lehekülge olid minu jaoks segadust tekitavad ja harjumatu lugeda näidendi vormi tõttu. Siis aga hakkas tegevus pihta ja ma ei suutnud seda enam käest panna. Siis ei häirinud enam näidendi vorm ja tuttavad tegelased hakkasid mu silme ees filmina ringi traavima. Potteri lood on ikka nii minu teema ja erinevalt paljudest teistest ei häirinud mind lõppkokkuvõttes see, et kellegi teise sulest on teos tulnud. Ilmselt aitas loo ehedusele ja headusele kaasa siiski see, et lugu on valminud koostöös Rowlingu endaga. Omalt poolt soovitan kindlasti sellele raamatule võimalus anda ja see läbi lugeda. Mina ei kahetse ja olen õnnelik, et see mul tänu armsale Liiale kodus riiulis olemas on ning et seda ka edaspidi lugeda saan soovi korral.

Kate Hamer “Tüdruk punases mantlis”Äsja lahutanud Bethi suurim hirm on, et tema kaheksa-aastane veidi eriliskummaline ja kohati oma mõtetesse triiviv tütar Carmel võib kaotsi minna. Ja ühel udusel laupäeva hommikul see juhtubki. Laste jutufestivali ajal kaotavad nad rahvamassis teineteist silmist ja tüdruk otsekui haihtub. Murest murtud ema teeb meeleheitlikke püüdlusi tütre leidmiseks. Kas tema hooletus on süüdi tütre kadumises? Või on selle taga vanavanemad? Või teab Bethi sõbranna Alice tõesti ainsat juhtlõnga, vihjet, mis aitab Carmeli leida, enne kui on hilja? Ainus, milles ema hetkekski ei kahtle, on see, et tema tütar on elus.
Samal ajal algab Carmeli kummaline teekond koos mehega, kes tutvustab ennast lapsele tema vanaisana, kellega Carmel pole kunagi kohtunud. Mees väidab, et Carmeli ema hukkus autoõnnetuses ja laps peab jääma tema hoolde. Aja jooksul saab tüdruk aru, et mees arvab tal olevat erilisi võimeid.
Vaheldumisi ema ja tütre pilgu läbi esitatud jutustuses hoitakse pinget üleval kuni viimase leheküljeni.*

Taaskord raamat, mille haarasin kätte suure innuga aga mille osas ootused olid raamatust suuremad. Raamatu esikaas on väga vinge. Raamatu lugu tundub väga õudne aga sisu ei ole vastavuses. Lugu on poolik ning lõppeb samamoodi väga poolikult. Tore on see, et raamat on kirjutatud nii ema kui tüdruku enda vaatevinklist aga ma ei ole kunagi armastanud, kui raamatus hüpatakse kuude või aastate lõikes edasi ning ei ole kirja pandud, mis siis vahepeal sündis. Raamatu idee võib olla hea aga teostus paraku ei jõua ideele järele. Lugemist ei kahetse aga uuesti lugeda küll ei soovi.

Sarah Crossan “Üks” – Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.  Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega.*

Kerge lugemine aga raske teema. Loetud sain vaid mõne tunniga, kuna teksti on raamatus tegelikult vähe. Küll aga on tegemist ühe tõeliselt hinge mineva teosega ning puudutab teemat, millest meil vähestel tegelikult aimu on. Kui raske võib olla selliste olukordadega rinda pista. Esimesed armumised, rasked terviseprobleemid ja elu muutvad otsused. Raamat lõppes minu jaoks täiesti teisiti, kui olin ette kujutanud. Paras pisarakiskuja aga soovitan lugeda, kui vähegi võimalik.

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood” –  J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis. 

Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.*

Ma ei oska öelda mida ma ootasin aga igatahes mitte seda, mis seal välja toodud oli. Dumbledore-i kommentaarid meeldisid igatahes rohkem, kui kõik need viis “võlurite muinasjuttu”. Viimane lugu on tõepoolest seitsmendast Potterist tuttav aga eelmised neli jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ja lahjaks.

S.K. Tremayne “Külmakaksikud” Üks Sarah’ kaksiktütardest hukkub õnnetuses – kuid kas ta saab olla päris kindel selles, kumb neist?

Aasta pärast seda, kui üks nende identsetest kaksiktütardest, Lydia, on õnnetult surma saanud, kolivad Angus ja Sarah Moorcraft väikesele Šoti saarele, mille Angus on oma vanaemalt pärinud. Nad loodavad seal oma kildudeks varisenud elu uuesti alustada. Kui aga nende ellujäänud tütar Kirstie hakkab väitma, et vanemad on eksinud ja hoopis tema on Lydia, seisavad Angus ja Sarah silmitsi järjekordse raske katsumusega. Talve lähenedes peab Angus saarelt ära sõitma ning Sarah jääb kõledale saarele omapäi koos tütrega, kelle küsitav identiteet toob ikka ja jälle esile painava küsimuse: mis tol saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus?*

Raamat täis õudu. Minu jaoks ei saa olla hullemat asja, kui lapse surm. Seda hullem on lugeda raamatut, mis räägib surma saanud lapsest ning tema pere kannatustest. Eriti ellu jäänud kaksikõe kannatustest ning sellest, kuidas vanemad ei suuda ise rahu leida ja seetõttu ka lapse veel rohkem segadusse ajavad. Raamatu lõpp kiskus väga ulmeliseks ära ning lõppes minu jaoks ootamatult. Raamatu kaas on taaskord väga kaasahaarav, loo idee on hirmus ja ligitõmbav aga teostus paraku ei jõua minu jaoks ideele taaskord järele.

 

*Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisututvustused raamatupoodide kodulehtedelt. 

Mai lobanurk

Hiljuti võeti minuga ühendust ja pakuti koostööd. Koostööks muidugi need reklaamid ja hüpikaknad blogis. Kaalusin asja veidi ning otsustasin vähemalt praegu sellest pakkumisest keelduda. Muidugi kuluks iga lisasent marjaks ära aga otsustasin, et see väike lisa ei kaalu üle teile ebamugavuste tekitamist. Ma tean ise, kuidas teiste blogides käies kirun nende reklaamide tõttu (just eelkõige seetõttu, et kogemata valesse kohta klikates viskab automaatselt teisele lehele ja hakka siis otsast peale otsima, kuhu järg jäi) ja ei taha veel neid viimaseid toredaid lugejaidki eemale peletada.

Ma olen hetkel omadega niivõrd raamatute lainel, et muu jaoks nagu ei kipugi enam aega jääma. Esialgu oli raamatuvahetus nagu needus aga praegu kiskus see mul hoogu maha, sest tasuta saab tellida vaid 1 raamatu kuus, seega valin väga hoolega mida tellin. Viimati jõudis minuni just üks 2000. ilmunud teos, mida olin ammu endale juba ihaldanud. Aga kuna meil on siin lihtsalt imetore raamatukogu, siis sealne raamatuvalik ajab mind samamoodi hulluks. Facebookis asuva “Lugemise väljakutse” grupi ja meie kohaliku raamatukogu tõttu mu nimekiri aga aina kasvab ja ma ei kujuta ette, kust ma selle aja võtan et kõik need toredad teosed ükskord läbi saaks loetud. Rääkimata siis kodus olevatest raamatutest ning nendest, mida ma järjest endale poest koju tarin. Sõltlase elu on raske.

Ma olen nii rahul sellega, et ma siia kodu juurde tööle sain. Esiteks on tõesti mõnusalt lähedal, teiseks on seal niivõrd palju toredaid inimesi ja kolmandaks saan ma nüüd Matule seetõttu rohkem lubada. Loomulikult lapsele on kõige olulisem perega aja veetmine aga selle jaoks, et veidi rohkem põnevust ellu tuua on vaja ka rahalisi vahendeid. Aegajalt ikka tahaks käia näiteks loomaaias või kinos, vaheldus on ka oluline. Nüüd on Matu juba nii suur, et temaga on lust ka tavalises kinos käia. Ei mingit beebikino ja nutvaid lapsi enam. Ka teater meeldib talle väga. Esiteks on lasteaias iga kuu olnud teatrietendus (pooltel kordadel ta muidugi on haige olnud) ja teiseks käisime me veebruaris esimest korda ka nukuteatris koos. Viimased 2 etendust olen lasteaias ka koos Matuga olnud kaasas, väga lahe kogemus. Väga toredad ja õpetlikud etendused on olnud ja mõjunud on need ka lastele väga hästi.

Praegu ootame aga suve tulekut. Mai kuu on veel üsna üritusi ja tegevusi täis bookitud. Juunis peaks asi veidi rahulikumaks muutuma, vähemalt ma loodan seda. Ootan juba aega, kui saab suvekleidis aias lesida ja rahus raamatuid lugeda. Praegu pole selleks veel väga võimalust. Eriti tänast ilma vaadates, kus iga poole tunni tagant sajab paksu valget lund.

 

 

Olen tagasi.. loodetavasti

Veebruari alguses arvasin, et võtan end kokku ja hakkan tublimalt blogima aga tulemuseks oli hoopis täielik vaikus, kui välja arvata paar üksikut postitust vahepeal. Üritan nüüd ennast uuesti kokku võtta aga lubada midagi ei saa.

Vahepeal on palju muutunud ja elu paika loksumine on võtnud lihtsalt niivõrd palju energiat, et pole ei aega ega ka tahtmist olnud wordpressi ära eksida. Raamatutest olen pool vägisi kirjutanud, sest pärast lihtsalt ei pruugi kõik enam meeles olla. Meie õnneks on elu siiski positiivses võtmes muutunud.

Kõige suurem muutus on see, et ma olen praeguseks juba 2 kuud tööl käinud. Ma ei kiirustanud tööle aga hoidsin silmad lahti, kui peaks midagi sobivat silmapiirile tulema. Eelistuseks oli poole kohaga töö ja nõudeks oli see, et saaksin Matu ise lasteaeda viia ja sealt ära tuua. Lisaks muidugi see, et vähemalt 1 päeva saaksin nädala keskel talle vabaks anda, et ta liiga ära ei väsiks. Magavale kassile jooksis aga hiir suhu, sest meie külakeskusesse tekkis uus sobilik töökoht. Õhtune tööaeg, poole kohaga ja saan arvestada täpselt enda marakrati vajadustega. Lisaks kõigele on võimalus Matul minuga koos tööl käia ja seal on tal palju ruumi joosta ja möllata. Kella 16-17 vahel käin lasteaias Matul järel ja lähme koos töö juurde. Vahel tuleb korjab Kaido ta sealt peale koju tulles, vahel on ta minuga koos tööl lõpuni. Poiss ise on väga õnnelik ja seletab suure suuga, et tema armastab emme töökohta ja tema töötab ka külakeskuses. Lisaks kõigele on mind õnnistatud ka üliägeda ülemusega, kellega meil koostöö sujub väga mõnusalt. Matu on ka temast vaimustuses ning neil ka läbisaamine hea. Ja kuna töötan nüüd raamatukoguga ühes majas, siis seal olen ka juba üsna tihe külaline. Tavaks on saanud Matuga koos neljapäeviti seal üks tunnike veeta, tulevane raamatusõltlane mul.

Teine suur muutus on just Matu osas, kes hakkas veebruarist lõpuks pikki päevi lasteaias olema. Varasemalt ta keeldus kategooriliselt ja nõudis koju magama. Teised küll ütlesid, et ega see paremaks ei lähegi ja mida ma venitan aga ma usaldasin oma sisetunnet. Mingil hetkel kutsus õpetaja Matut seniks unejuttu kuulama, kuniks ma järele jõuan. Sellest hetkest alates oli Matu kohe valmis sõpradega koos ka lõunaunne jääma ja pole kordagi enam lõunast koju tulla tahtnud. On küll hetki olnud, kus ta on õpetajale öelnud “Mul on kodus ka voodi, ma magan seal” aga üldiselt on ta siiski alati ilusti magama jäänud. Kuigi tänu minu töökohale tal otsest vajadust ei olegi praegu enam lasteaias käia aga kuna talle väga meeldib seal, siis 2-4 korda nädalas ma siiski ta sinna viin. Ongi mul aega veidi enda jaoks ka ning saan rahus näiteks raamatuid lugeda. Pigem on probleeme õhtul tema ära toomisega lasteaiast, sest kõik mängud on ju vaja lõpuni mängida ja siis oleks vaja veel õues liivakastis veidi kaevata ja.. Lisaks kõigele käib Matu neljapäeviti võrkpalli trennis. Muidugi 3 aastaselt nad tegelikult võrku veel ei mängi, vaid harjutavad lihtsalt korra nädalas füüsilist trenni tegema. Ehk juba järgmisel aastal hakkavad võrkpalliga ka tegelema. Praegu teevad seal tõkkejooksu, mängivad palli, jooksevad võidu ja möllavad ennast tühjaks. Korra nädalas täiesti paras 3-4 aastastele ja Matule hirmsasti see meeldib.

Eks see muutustega harjumine võtab ikka aega aga praegusel hetkel see sobib meile kõigile kolmele väga kenasti. Kui ma suudaks end nüüd blogi osas uuesti kätte võtta, oleks ka väga tore, sest tegelikult tunnen ma kirjutamisest üsna suurt puudust. Lihtsalt vahepeal ei ole aega ja siis kui aega oleks, siis jutt ei jookse mitte kuidagi.

Autor Mariann V.