Lapsepõlve radadel: Mänguasjad

Olen juba tükk aega üritanud hoogu võtta aga nüüd lõpuks sain mahti see ka ära teha. Ehk siis meenutan natuke enda lapsepõlve ja selle aegseid toredaid mänguasju, mis on rohkem meelde jäänud.

 

  • Muumi ja Ränirahnu ajakirjad- Oi kuidas ma armastasin lapsepõlves neid mõlemaid. Nii ajakirju, kui ka multifilme.

 

  • Tamagotchi – No see pidi ju igal lahedal lapsel olemas olema. Mul oli ilus valge mustade koerakäpa jälgedega, loomulikult oli mu virtuaallemmikuks ka koerake. Mäletan veel kuidas klassiõega Tamagotchisid vahetasime, tal oli punast värvi ja lausa mitme loomakesega. Pärast olin vihane, sest ta lasi mu koerakesel ära surra.
  • Trollid – Ahh need paljad trollid olid ühed kummalised olevused. Mäletan, kuidas ise riideid selga sai õmmeldud ja mängitud. Minu kollaste juustega trollike on nüüd igatahes Matu jagu, kusjuures minu “õmmeldud riided” on sellel senimaani seljas.

  • Pilvebaleriin – Oi kuidas ma seda endale ihaldasin aga lõppkokkuvõttes ei saanudki. Õnneks oli neid mu sõpradel, seega mängida sain nendega siiski. Kujutan ette, et sellised läheksid praegugi väikestele printsessidele hästi peale. Paraku tänapäeval tehakse enamuses vaid nii hirmsaid nukke (Monster high nt), et vist ei osatagi enam nii ilusaid asju luua.
  • Tetris – No neid mänge mäletavad kindlasti kõik. Õnneks selliseid on ka tänapäeval veel mitmelt poolt saada. Küll on tore sellisega aega veeta. Aga lõpuks võib närvi mustaks ajada ka, kui ikka asjale pihta ei saa.
  • Furby – Oi kuidas ma endale Furbyt soovisin. Elasin Tartus ja käisin mitu korda nädalas mänguasjapoes neid imetlemas. Ja kui mu vend sellega inglismaalt koju saabus, olin õnnest pöörane. Käisin sellega igal pool ringi ja sättisin isegi tekikest peale “magamise” ajaks. See oli mulle niivõrd oluline. Ühel hetkel muidugi vedas mu ema selle õetütrele ära, kui ma kodus ei olnud. Ja loomulikult hakkasid nad seda veega pesema (jep, elektroonikat pestakse ikka ju veega). Tulemuseks oli muidugi vigurdav ja kohati hulluks minev Furby. Õnneks sain mõne aja möödudes selle tagasi ning nüüd seisab see mul kapi otsas. Seda armsam see mulle praegu on, et venda ju minu kõrval enam ei ole. Üritasin ka Matule ühe vana ja hea Furby saada aga loomulikult sain petta. 15 euro eest sain endale mitte töötava ära kulunud Furby, kuigi jutt käis juurde “Ainult kapi peal seisnud ja nagu uus, meil oli kaks ja see üks jäi seisma lihtsalt”. Omad vitsad peksavad. Kui kellelgi on veel töökorras vana Furby, mille ta meile loovutada tahaks, siis võib mulle märku anda, ma ei ole veel lootust kaotanud. Uued pole minu arvates üldse enam see.

    Minu oma on täpselt selline. Heleroheline, kollase kõhu ning siniste tuttidega.

  • Puhutavad vildikad –  Endal mul neid ei olnudki, küll aga mäletan kuidas õetürega koos nendega “joonistatud” sai. Leiutatakse ikka igasugu imevigureid aga lastele ju lähevad sellised asjad hästi peale. 
  • Elektrooniline koerake – Seda koerakest ka mul endal ei olnud aga mäletan, et soovisin endale salamisi seda küll. Õnneks sain oma suurt koera armastust hoopis õe koerale kulutada, seega minu riiulisse see tolmu koguma ei jõudnudki. 
  • Üllatusmuna figuurid – Kõige eredamalt on mul lapsepõlvest ilmselt meeles need erinevad vinged üllatusmuna figuurid, millele tänapäevased ei jõua ligilähedalegi. Lõvid, haid, krokodillid, päkapikud, pingviinid, jõehobud, Elevandid, pandad.. Neid sai omavahel vahetada ja pikki tunde nendega unustamatult mängida. Praegu vaatan, kuidas Matu praeguste elukategagi võib väga pikalt mängida. Küll on kahju, et neid vanu tegelasi enam kusagilt saada ei ole.
  • Capsid – Oo vanad head krõpsupakkidest saadavad capsid, mida omavahel sai ikka vahetatud ja kogutud. Pokemonid olid ilmselgelt tähtis teema. Mul oli isegi capsidega poster enda toas seinal. Märkisin aina juurde, kui mõne puuduoleva jälle sain ja olin nõnda uhke oma kogu üle.

    Jep, see olen mina. Aga see on paraku ainus pilt mu “kaunist postrist” :D

  • Telekamäng – Super Mario, Doktor Mario, Tank, kullakaevaja.. oh kui palju vanu häid mänge. Mul on mõned kassetid veel lapsepõlvest alles ja mõned aastad tagasi oli olemas ka telekamäng. 2013 sai ostetud ja 2014 viisin ka enda isale inglismaale ühe eksemplari. Muidugi Matu suutis meie omaga juba 1:0 teha, seega pean taas uue jahile minema. Senikaua peame tänapäevasema Marioga leppima ja WII-ga Mario karti mängima. 
  • Kummikeks – See ei saa ilmselgelt ju nimekirjast puududa! See oli ikka palju aastaid tüdrukute lemmik mäng, mida mängiti nii vahetundides, kui ka peale kooli koduhoovides. Ja kui sõpru polnud, sai alati kodus ka tooli jalad näiteks kasutusele võtta.
  • Solitare – Kas ma üldse pean midagi lisama? Vana hea solitare, millel sai nii toredaid pilte valida, et silmad värvide tõttu lõhkeda tahtsid. Aga oh kui tore oli seda peale kooli arvutiklassis näiteks mängimas käia. Või õe juures arvutis passides laduda. Praegu hakkasid juba pilti vaadates silmad kipitama.
  • Salvo klotsid  – Mu lapsepõlve lemmikud! Nendega sai niivõrd toredaid maju ehitada ja tundide viisi lihtsalt mängida-mängida-mängida. Kahju, et neid enam alles ei ole. Õnneks tänapäeva legodel on veelgi suuremad võimalused.
  • Vana hea kiik-auto – Ühte pidi kiik ja teist pidi asetades auto. Taas lapsepõlve üks suuri lemmikuid. 

Pildid võetud http://www.google.com, paraku pole võimalust endal kõiki neid ise pildistada, neid lihtsalt ei eksisteeri mul. 

Kas teile tulid need asjad tuttavad ette? Millised teie lemmikud olid lapsepõlves/nooruspõlves? On teil midagi veel sellest ajast alles? 

Inglismaa eripärad: Laste eri

Kuna minu teine kodulinn on Manchester, siis on mul üsna lihtne võrrelda elu eestis ja inglismaal. Eriti kuna olen mõlemas riigis lapsega elanud ja näen ka enda õe laste pealt, kuidas see eluolu seal on.

  • Inglismaal makstakse nö emapalka 6 nädalat 90% palgast. Peale seda 33 nädalat 139.58 naela või 90% oma nädala palgast, olenevalt kumb summa väiksem on. Kodus võimalik lapse kõrvalt olla aasta, viimased 3 kuud siis tasuta. Eestis siis 1,5 aastat täismahus emapalka ning 3 aastat võimalik lapsega kodus olla.
  • Beebitoitude valik on eestis parem, eriti purgi ja tuubitoitude osas. Inglismaal on palju igasugu pastasid ja vürtse. Eestis selle asemel erinevad pudrud, mis on palju tervislikumad ja paremad. Inglismaal sa ikka purgiputrusid poest osta ei saa.
  • Kui eestis saab lapse sõime panna alles 1,5 aastaselt, siis siin on võimalik laps sõime panna praktiliselt kohe peale sündi. Paljud panevadki oma lapse 3 kuuselt juba sõime, kui ei ole just kodust vanaema või võimalik lapsehoidjat võtta. Beebidele mõeldud sõimed on aga tasulised ning hinnad keskmiselt 115 (osalise ajaga, ehk mõned tunnid päevas) kuni 212 (täis ajaga) naela nädal.
  •  3-4 aastastele on inglismaal ette nähtud aastas 570 tundi tasuta haridust. Neid tunde saab kasutada päevahoius, mängugruppides, eelkoolides, registreeritud lastehoidjate juures või lastekeskustes. Klassikalist lasteaeda nagu eestis, inglismaal ei ole.
  • Lapsed alustavad kooliteed inglismaal 5 aastaselt. Eestis saavad 2 aastat kauem lapsepõlve nautida.
  • Koolivaheajad ei klapi eesti omadega. Siin algab suvevaheaeg alles juuli teises pooles ning kestab ca poolteist kuud. Samas on siin kõige pikem periood järjest koolis käia 7 nädalat ja seegi vahetult enne suvevaheaega.
  • Kui eestis käivad esimese klassi lapsed juba ise kooli ja koolist koju, siis siin see võimalus puudub. Vanemad peavad lapse kooli viima ning tooma, enne ei lasta kooli territooriumilt last välja. Kui järele läheb keegi teine, tuleb sellest ka õpetajat teavitada. Üldiselt viiakse kooli ning käiakse lastel järel kuni 11-12nda eluaastani. Samas kaua ei tohiks laps ka üksinda kodus olla, kuid see sõltub juba lapsest ning tema mõistlikusest.
  • Koolivormid on kohustuslikud ning igal koolil on omad värvid. Tüdrukutel seelikud ja poistel püksid. Välistab igasuguse “Mul on Gucci ja sul mingi narts” kiusamised. Samas korraldatakse ka “vaba riietuse” ning kostüümipäevi, seega saab koolivormile vaheldust ka. Samamoodi pole koolis lubatud ehted. Teiste koolide osas ei oska kaasa rääkida aga õetütre koolis on keelatud ka telefoni kasutada. Kui jääd koolis telefoni kasutamisega vahele, jääd sellest 24h ilma, ehk saad alles järgmisel päeval peale kooli kätte. Erandiks on reedene päev või enne koolivaheaega, siis saavad telefoni tagasi peale koolipäeva lõppu.
  • Enamus õppetegevust toimub siin siiski koolis ning koduseid ülesandeid on vähe, seda ka teismelistel. Muidugi tuleb korrata eksamiteks ning töödeks, lugeda raamatuid ning teha esseesid aga Eesti kodutööde koormusega ei anna võrreldagi.
  • Koolidel on omad kinnised hoovid ning lapsed veedavad vahetunnid väljas mängides. Väiksematele lastele on erinevaid rattaid ning liumäed ja kiigud, tegevust kui palju.
  • Siin tuleb lastele piletid osta ühistransporti alates viiendast eluaastast, sest siis alustavad nad kooliteed. Ei ole ka tasuta ühistransporti väikelapse saatjale, nagu eestis on.
  • Lapsega haiguslehele jäämise võimalus puudub. Kui on vajadus lapsega koju jääda, peab tasuta puhkepäevi küsima.
  • Siin on mänguväljakuid üldiselt vähe ning asetsevad peamiselt parkides. Seega tuleb lapsega mänguväljakule minemiseks ikkagi pikem retk ette võtta, kui sa just pargi kõrval ei ela. Aga plusspunktiks võib jällegi välja tuua, et enamus mänguväljakutel on korralikud metallist aiad ümber ning atraktsioonid on ka tugevast metallist ja ei purune nii kergelt. Ei ole ohtu, et laps ennast vigastaks katkise liumäe peal või kusagile ära joosta saaks.  Eestis on seetõttu lastel toredam, et mänguväljakuid on pea igal nurgal ning lastel tegevust kui palju. Liivakastid on siin aga tõeline haruldus. Inglaste jaoks on need turvariskiks, sest liiv on niivõrd räpane. Ma olen siin isiklikult näinud liiva kahes kohas. Ühes pargis on liivakast ning teises suur liivane ala turnimisatraktsiooni all. Peamiselt mängivad liiva sees siiski nö sisse rännanute lapsed, mitte inglased ise. Küll aga on siin väga paljudes aedades liumäed-kiiged-batuudid olemas, mis sest, et neil aiad tikutopsi suurused on.
  • Inglismaal on telekas lastesaade, mis keskendub peamiselt puuetega lastele. St saates osalevad puuetega lapsed, kellega koos tehakse vahvaid asju. Lisaks on saade televaatajate jaoks ka viipekeeles, et ka kurdid lapsed saaksid toredasti saatest aru.
  • Väga tavaline on talvel kohata sellist vaatepilti. et lapsevanem on kinnaste-mütside-saabastega ja korralikult sisse pakitud, väike laps kärus on aga paljaste säärte ning palja peaga (mitte ainult paari aastased lapsed, vaid ikka sünnist alates). Ka koolis käivad lapsed talvel paljaste säärtega tihti, nii et jalad sinised. Jällegi tänaval hästi aru saada, kes mujalt sisse rännanud, sest nö välismaalastel on lapsed alati korralikult ja soojalt riides.

Väikesed liivakasti fännid :)

Kabuhirm ja kurbus käsikäes

Ma olen teisipäeva hommikust saadik olnud sisimas murtud ja õnnetu. Alates hetkest, kui Kaido hommikul helistas ja järjekordsest terrorirünnakust rääkis. Rünnakust mis toimus minu teises kodulinnas. Rünnakust mis toimus minu perekonna lähedal. Mõelnud kõigile neile, kes tänu ühele mõistuse kaotanud isikule said viga või kaotasid elu.

Muidugi tabas mind tõeline shokk sellest kuuldes. Tahtsin alles hiljuti isegi Manchester arenale ühele kontserdile piletid saada. Mu õetütar on just teismeline ja käib mööda kontserte. Jumal tänatud, et ta Ariana Grande suur fänn ei ole ja sinna oma nina ei pistnud. Tema sõbrannad olid seal küll aga õnneks pääsesid tervena minema. Iseasi kui terve nende hing peale sellist terrorirünnakus osalemist on. Teisipäeva hommikul Kaido kõne peale hakkas süda küll kiiremini lööma aga mõistus ütles, et kõik on korras. Vastasel juhul oleks minuga keegi juba ühendust võtnud aga oli täielik vaikus. Varsti sain õnneks vastuse ka emalt ja sõbrannalt, et nendega on kõik korras, võisin veidi kergemini hingata.

Kuigi minu lähedastega on kõik korras, siis süda valutab ikkagi kõigi teiste pärast. Loen aina artikleid, vaatan hukkunute nägusid ja loen nende lugusid. Südames pitsitab, kui mõtlen nendele lastele, kes tänu terroristile oma vanema(d) kaotasid. Rääkimata nendest vanematest, kes oma lapse kaotasid. Kohutav on lugeda, kuidas laps pommiplahvatuses mõlemad jalad kaotas, pimedaks jäi või koomas olles hinge vaakub. Olen iga kord kohutavalt kaasa tundnud ohvritele aga kui see sind nii lähedalt puudutab, siis see läheb veel rohkem hinge. Teadmine, et seal samas oleks võinud hukkuda mu kõige lähedasemad, mis on niigi minu kõige suurem hirm.

Mille üle ma aga uhkust tunnen on Manchesteri inimeste kokku hoidmine ja toetamine. Nii südant soojendav oli lugeda, kuidas sellel ööl ei jooksnud inimestel silme ees rahatähed, vaid ainus eesmärk oli ligimesi aidata. Taksojuhid vedasid inimesi tasuta. Hotellid pakkusid ohvritele tasuta peavarju. Kohvikud avasid oma uksed ja pakkusid rahustuseks inimestele kohvi ja teed. Vot selline peakski ühtne kogukond olema, toetav ja armastav.

Aga hing on ikkagi katki ja pidevalt taob hirm kuklasse, et mis edaspidi toimuma hakkab. Õnneks õetütrel on mõistus peas ja ütles, et tal küll pole praegu tahtmist enam kusagile kontserdile minna. Aga ühistransporti näiteks vältida ei õnnestu, poes on ka vaja käia.. ehk pidev hirm jääb ikkagi kuklasse taguma. Millal ometi piir pannakse neile terrorirünnakutele. Kui palju süütuid peab veel elu kaotama “Paradiisi tahtjate” käe läbi…

Raamatud 19-23

Jack Thorne “Harry Potter ja äraneetud laps” – Kaheksas lugu. 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud, neil on endal lapsed ning nad elavad oma igapäevast elu. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele peavad omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.*

Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimesed 100 lehekülge olid minu jaoks segadust tekitavad ja harjumatu lugeda näidendi vormi tõttu. Siis aga hakkas tegevus pihta ja ma ei suutnud seda enam käest panna. Siis ei häirinud enam näidendi vorm ja tuttavad tegelased hakkasid mu silme ees filmina ringi traavima. Potteri lood on ikka nii minu teema ja erinevalt paljudest teistest ei häirinud mind lõppkokkuvõttes see, et kellegi teise sulest on teos tulnud. Ilmselt aitas loo ehedusele ja headusele kaasa siiski see, et lugu on valminud koostöös Rowlingu endaga. Omalt poolt soovitan kindlasti sellele raamatule võimalus anda ja see läbi lugeda. Mina ei kahetse ja olen õnnelik, et see mul tänu armsale Liiale kodus riiulis olemas on ning et seda ka edaspidi lugeda saan soovi korral.

Kate Hamer “Tüdruk punases mantlis”Äsja lahutanud Bethi suurim hirm on, et tema kaheksa-aastane veidi eriliskummaline ja kohati oma mõtetesse triiviv tütar Carmel võib kaotsi minna. Ja ühel udusel laupäeva hommikul see juhtubki. Laste jutufestivali ajal kaotavad nad rahvamassis teineteist silmist ja tüdruk otsekui haihtub. Murest murtud ema teeb meeleheitlikke püüdlusi tütre leidmiseks. Kas tema hooletus on süüdi tütre kadumises? Või on selle taga vanavanemad? Või teab Bethi sõbranna Alice tõesti ainsat juhtlõnga, vihjet, mis aitab Carmeli leida, enne kui on hilja? Ainus, milles ema hetkekski ei kahtle, on see, et tema tütar on elus.
Samal ajal algab Carmeli kummaline teekond koos mehega, kes tutvustab ennast lapsele tema vanaisana, kellega Carmel pole kunagi kohtunud. Mees väidab, et Carmeli ema hukkus autoõnnetuses ja laps peab jääma tema hoolde. Aja jooksul saab tüdruk aru, et mees arvab tal olevat erilisi võimeid.
Vaheldumisi ema ja tütre pilgu läbi esitatud jutustuses hoitakse pinget üleval kuni viimase leheküljeni.*

Taaskord raamat, mille haarasin kätte suure innuga aga mille osas ootused olid raamatust suuremad. Raamatu esikaas on väga vinge. Raamatu lugu tundub väga õudne aga sisu ei ole vastavuses. Lugu on poolik ning lõppeb samamoodi väga poolikult. Tore on see, et raamat on kirjutatud nii ema kui tüdruku enda vaatevinklist aga ma ei ole kunagi armastanud, kui raamatus hüpatakse kuude või aastate lõikes edasi ning ei ole kirja pandud, mis siis vahepeal sündis. Raamatu idee võib olla hea aga teostus paraku ei jõua ideele järele. Lugemist ei kahetse aga uuesti lugeda küll ei soovi.

Sarah Crossan “Üks” – Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.  Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega.*

Kerge lugemine aga raske teema. Loetud sain vaid mõne tunniga, kuna teksti on raamatus tegelikult vähe. Küll aga on tegemist ühe tõeliselt hinge mineva teosega ning puudutab teemat, millest meil vähestel tegelikult aimu on. Kui raske võib olla selliste olukordadega rinda pista. Esimesed armumised, rasked terviseprobleemid ja elu muutvad otsused. Raamat lõppes minu jaoks täiesti teisiti, kui olin ette kujutanud. Paras pisarakiskuja aga soovitan lugeda, kui vähegi võimalik.

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood” –  J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis. 

Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.*

Ma ei oska öelda mida ma ootasin aga igatahes mitte seda, mis seal välja toodud oli. Dumbledore-i kommentaarid meeldisid igatahes rohkem, kui kõik need viis “võlurite muinasjuttu”. Viimane lugu on tõepoolest seitsmendast Potterist tuttav aga eelmised neli jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ja lahjaks.

S.K. Tremayne “Külmakaksikud” Üks Sarah’ kaksiktütardest hukkub õnnetuses – kuid kas ta saab olla päris kindel selles, kumb neist?

Aasta pärast seda, kui üks nende identsetest kaksiktütardest, Lydia, on õnnetult surma saanud, kolivad Angus ja Sarah Moorcraft väikesele Šoti saarele, mille Angus on oma vanaemalt pärinud. Nad loodavad seal oma kildudeks varisenud elu uuesti alustada. Kui aga nende ellujäänud tütar Kirstie hakkab väitma, et vanemad on eksinud ja hoopis tema on Lydia, seisavad Angus ja Sarah silmitsi järjekordse raske katsumusega. Talve lähenedes peab Angus saarelt ära sõitma ning Sarah jääb kõledale saarele omapäi koos tütrega, kelle küsitav identiteet toob ikka ja jälle esile painava küsimuse: mis tol saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus?*

Raamat täis õudu. Minu jaoks ei saa olla hullemat asja, kui lapse surm. Seda hullem on lugeda raamatut, mis räägib surma saanud lapsest ning tema pere kannatustest. Eriti ellu jäänud kaksikõe kannatustest ning sellest, kuidas vanemad ei suuda ise rahu leida ja seetõttu ka lapse veel rohkem segadusse ajavad. Raamatu lõpp kiskus väga ulmeliseks ära ning lõppes minu jaoks ootamatult. Raamatu kaas on taaskord väga kaasahaarav, loo idee on hirmus ja ligitõmbav aga teostus paraku ei jõua minu jaoks ideele taaskord järele.

 

*Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisututvustused raamatupoodide kodulehtedelt. 

Mai lobanurk

Hiljuti võeti minuga ühendust ja pakuti koostööd. Koostööks muidugi need reklaamid ja hüpikaknad blogis. Kaalusin asja veidi ning otsustasin vähemalt praegu sellest pakkumisest keelduda. Muidugi kuluks iga lisasent marjaks ära aga otsustasin, et see väike lisa ei kaalu üle teile ebamugavuste tekitamist. Ma tean ise, kuidas teiste blogides käies kirun nende reklaamide tõttu (just eelkõige seetõttu, et kogemata valesse kohta klikates viskab automaatselt teisele lehele ja hakka siis otsast peale otsima, kuhu järg jäi) ja ei taha veel neid viimaseid toredaid lugejaidki eemale peletada.

Ma olen hetkel omadega niivõrd raamatute lainel, et muu jaoks nagu ei kipugi enam aega jääma. Esialgu oli raamatuvahetus nagu needus aga praegu kiskus see mul hoogu maha, sest tasuta saab tellida vaid 1 raamatu kuus, seega valin väga hoolega mida tellin. Viimati jõudis minuni just üks 2000. ilmunud teos, mida olin ammu endale juba ihaldanud. Aga kuna meil on siin lihtsalt imetore raamatukogu, siis sealne raamatuvalik ajab mind samamoodi hulluks. Facebookis asuva “Lugemise väljakutse” grupi ja meie kohaliku raamatukogu tõttu mu nimekiri aga aina kasvab ja ma ei kujuta ette, kust ma selle aja võtan et kõik need toredad teosed ükskord läbi saaks loetud. Rääkimata siis kodus olevatest raamatutest ning nendest, mida ma järjest endale poest koju tarin. Sõltlase elu on raske.

Ma olen nii rahul sellega, et ma siia kodu juurde tööle sain. Esiteks on tõesti mõnusalt lähedal, teiseks on seal niivõrd palju toredaid inimesi ja kolmandaks saan ma nüüd Matule seetõttu rohkem lubada. Loomulikult lapsele on kõige olulisem perega aja veetmine aga selle jaoks, et veidi rohkem põnevust ellu tuua on vaja ka rahalisi vahendeid. Aegajalt ikka tahaks käia näiteks loomaaias või kinos, vaheldus on ka oluline. Nüüd on Matu juba nii suur, et temaga on lust ka tavalises kinos käia. Ei mingit beebikino ja nutvaid lapsi enam. Ka teater meeldib talle väga. Esiteks on lasteaias iga kuu olnud teatrietendus (pooltel kordadel ta muidugi on haige olnud) ja teiseks käisime me veebruaris esimest korda ka nukuteatris koos. Viimased 2 etendust olen lasteaias ka koos Matuga olnud kaasas, väga lahe kogemus. Väga toredad ja õpetlikud etendused on olnud ja mõjunud on need ka lastele väga hästi.

Praegu ootame aga suve tulekut. Mai kuu on veel üsna üritusi ja tegevusi täis bookitud. Juunis peaks asi veidi rahulikumaks muutuma, vähemalt ma loodan seda. Ootan juba aega, kui saab suvekleidis aias lesida ja rahus raamatuid lugeda. Praegu pole selleks veel väga võimalust. Eriti tänast ilma vaadates, kus iga poole tunni tagant sajab paksu valget lund.

 

 

Olen tagasi.. loodetavasti

Veebruari alguses arvasin, et võtan end kokku ja hakkan tublimalt blogima aga tulemuseks oli hoopis täielik vaikus, kui välja arvata paar üksikut postitust vahepeal. Üritan nüüd ennast uuesti kokku võtta aga lubada midagi ei saa.

Vahepeal on palju muutunud ja elu paika loksumine on võtnud lihtsalt niivõrd palju energiat, et pole ei aega ega ka tahtmist olnud wordpressi ära eksida. Raamatutest olen pool vägisi kirjutanud, sest pärast lihtsalt ei pruugi kõik enam meeles olla. Meie õnneks on elu siiski positiivses võtmes muutunud.

Kõige suurem muutus on see, et ma olen praeguseks juba 2 kuud tööl käinud. Ma ei kiirustanud tööle aga hoidsin silmad lahti, kui peaks midagi sobivat silmapiirile tulema. Eelistuseks oli poole kohaga töö ja nõudeks oli see, et saaksin Matu ise lasteaeda viia ja sealt ära tuua. Lisaks muidugi see, et vähemalt 1 päeva saaksin nädala keskel talle vabaks anda, et ta liiga ära ei väsiks. Magavale kassile jooksis aga hiir suhu, sest meie külakeskusesse tekkis uus sobilik töökoht. Õhtune tööaeg, poole kohaga ja saan arvestada täpselt enda marakrati vajadustega. Lisaks kõigele on võimalus Matul minuga koos tööl käia ja seal on tal palju ruumi joosta ja möllata. Kella 16-17 vahel käin lasteaias Matul järel ja lähme koos töö juurde. Vahel tuleb korjab Kaido ta sealt peale koju tulles, vahel on ta minuga koos tööl lõpuni. Poiss ise on väga õnnelik ja seletab suure suuga, et tema armastab emme töökohta ja tema töötab ka külakeskuses. Lisaks kõigele on mind õnnistatud ka üliägeda ülemusega, kellega meil koostöö sujub väga mõnusalt. Matu on ka temast vaimustuses ning neil ka läbisaamine hea. Ja kuna töötan nüüd raamatukoguga ühes majas, siis seal olen ka juba üsna tihe külaline. Tavaks on saanud Matuga koos neljapäeviti seal üks tunnike veeta, tulevane raamatusõltlane mul.

Teine suur muutus on just Matu osas, kes hakkas veebruarist lõpuks pikki päevi lasteaias olema. Varasemalt ta keeldus kategooriliselt ja nõudis koju magama. Teised küll ütlesid, et ega see paremaks ei lähegi ja mida ma venitan aga ma usaldasin oma sisetunnet. Mingil hetkel kutsus õpetaja Matut seniks unejuttu kuulama, kuniks ma järele jõuan. Sellest hetkest alates oli Matu kohe valmis sõpradega koos ka lõunaunne jääma ja pole kordagi enam lõunast koju tulla tahtnud. On küll hetki olnud, kus ta on õpetajale öelnud “Mul on kodus ka voodi, ma magan seal” aga üldiselt on ta siiski alati ilusti magama jäänud. Kuigi tänu minu töökohale tal otsest vajadust ei olegi praegu enam lasteaias käia aga kuna talle väga meeldib seal, siis 2-4 korda nädalas ma siiski ta sinna viin. Ongi mul aega veidi enda jaoks ka ning saan rahus näiteks raamatuid lugeda. Pigem on probleeme õhtul tema ära toomisega lasteaiast, sest kõik mängud on ju vaja lõpuni mängida ja siis oleks vaja veel õues liivakastis veidi kaevata ja.. Lisaks kõigele käib Matu neljapäeviti võrkpalli trennis. Muidugi 3 aastaselt nad tegelikult võrku veel ei mängi, vaid harjutavad lihtsalt korra nädalas füüsilist trenni tegema. Ehk juba järgmisel aastal hakkavad võrkpalliga ka tegelema. Praegu teevad seal tõkkejooksu, mängivad palli, jooksevad võidu ja möllavad ennast tühjaks. Korra nädalas täiesti paras 3-4 aastastele ja Matule hirmsasti see meeldib.

Eks see muutustega harjumine võtab ikka aega aga praegusel hetkel see sobib meile kõigile kolmele väga kenasti. Kui ma suudaks end nüüd blogi osas uuesti kätte võtta, oleks ka väga tore, sest tegelikult tunnen ma kirjutamisest üsna suurt puudust. Lihtsalt vahepeal ei ole aega ja siis kui aega oleks, siis jutt ei jookse mitte kuidagi.

Autor Mariann V.

Raamatud 15-18

Sellel aastal läheb see lugemine kohe kuidagi ludinal, ehk praeguseks on loetud kokku 18 raamatut. Nüüd aga raamatute juurde.

J. A Redmerski “Igavesti koos. : Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles… Camryn Bennett on õnnelikum kui iial varem. Viis kuud pärast kohtumist on ta kihlatud oma hingesugulase Andrew Parrishiga ja pulmad pole ainus eriline sündmus, mis neid ees ootab. Närviline, aga elevil Camryn ei jõua ära oodata, millal saab alustada elu koos Andrew’ga, mehega, kes teda igavesti armastab. Neid ootavad ees nii paljud asjad, kuid siis lööb õnnetus nad jalust. Tõelist armastust raskused ei murra… Andrew ei mõista, kuidas nendega sai midagi sellist juhtuda. Ta püüab eluga edasi minna, kuid Camryn on kaotanud lootuse. Andrew on otsustanud tõestada, et nende armastus saab kõigest võitu, ning tahab viia Camryni uuele reisile täis lootust ja kirge. Kui tal vaid õnnestuks veenda Camrynit kaasa tulema…**

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa vahetult peale seda, kui juhataja oli selle andmebaasi sisestanud ja kiletanud. Tundus selline raamat, mis võiks justkui mulle meeldida. Pean tunnistama, et ma eksisin. Ma olen küll lootusetu romantik aga see raamat oli minu jaoks liiiiiiiiiga läila ja kleepuv. Kohati tekkis tunne, nagu loeksin mõne armunud teismelise päevikut, kohati tunne nagu loeksin 50 halli varjundit. Algus oli natukene kurb aga ülejäänud raamat oli lihtsalt plähhhh. Ehk siis mina seda lugeda ei soovita, puhas aja raiskamine. 

Sylvia Day “Uhkus ja nauding”“Rikkusel on oma ohud …
Eliza Martin teab hästi, et pärijannaks olemisel on puudusi. Õnnekütid tiirlevad tema ümber, tuttavad valetavad ja petavad ning viimasel ajal korraldab keegi „õnnetusi”, et naist abielluma tõugata. Eliza ei lase end kiusata ja otsustab teada saada, kes on selle sepitsuse taga. Tal on vaja vaid meest, kes sulanduks tema kosilaste sekka ja otsiks kurikaela üles. Meest, kes on tähelepandamatu, osav tantsija, vaikne ja rahulik.
… ja ka teatud meestel
Vargapüüdja Jasper Bond on liiga suurt kasvu, liiga nägus ja liiga ohtlik. Kes küll jääks uskuma, et vaimset tarkust hindav naine nagu Eliza laseks end võrgutada tegudemehel? Aga Eliza põikpäisus ja juhtumi mõistatuslikkus moodustavad pakkumise, millest Jasper ei saa keelduda. Kliendi rahulolu on uhkuseasi ja Jasper on rõõmuga valmis tõestama, et just tema on mees, keda Eliza vajab …

Ootasin juba tükk aega, millal saan mõne Sylvia Day teose kätte haarata. Olin ikka kuulnud varjunditega võrdluseid ja kiideti, et Sylvia Day raamatud on palju paremad. Juttudel on tõepõhi all. Mulle meeldisid varjundid ka aga Sylvia kirjastiil on hoopis midagi muud. Ei ole mingit arutut panemist, ei ole silmi pööritavaid sisemisi jumalannasid. Samas kõik on palju vürtsikamalt kirja pandud. Ja kaaned on väga ahvatlevad, ehk tõmbas kohe raamatukogus pilgu endale. Tahan kindlasti tulevikus ka Crossfire seeria läbi lugeda.

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”: “Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.

„Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.

Siinkohal olen ma õnnelik, et ma facebookis “Lugemise väljakutse” grupiga liitusin, sest muidu oleks see raamat minust ilmselt raamatukokku jäänud. Minu õnneks aga tekitasid teised oma arvustustega minus huvi ja tarisin selle raamatu endaga ikka koju. Ja olen väga õnnelik, et ma seda tegin. “Sa pead suudlema Silvat” on tõeliselt põnev ja kaasahaarav kriminaalromaan, mis peidab endas tõeliseid õuduseid ja koledusi. Asi on seda hirmsam, et tegelikult ju toimub maailmas päriselt ka selliseid asju aga me lihtsalt ei kuule neist alati. Oli küll neid hetki ka, kus ma mõtlesin “Miks ta nii teeb ja ma oleksin küll teisiti teinud” aga samas neid hetki on pea igas raamatus ilmselt. Lõpp oli minu jaoks isegi pisut ootamatu aga mulle meeldis see raamat väga. Kindlasti tahan kunagi ka teisi sama autori teoseid lugeda.

Maarja Kangro “Klaaslaps” : “Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse,” kirjutab Aro Velmet.
Kolleeg lisab: “Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani „Klaaslaps” autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Külmaks see raamat ei jäta.”

See on ka raamat, mille kohta olen ma kuulnud väga palju suuri sõnu ja kiidulaulu, seega asusin õhinaga seda lugema. Mu õhin vaibus aga üsna kiirelt. Raamat tekitas minus väga kahetiseid tundeid. Ühelt pool on lugu kurb ja traagiline, tunnustan Maarjat selle kirja paneku eest. Teiselt poolt raamatuna pole see minu silmis suurem asi. Kaks kõige suuremat miinust minu silmis on see, et üsna palju teksti on vene keeles, inglise keeles, itaalia keeles, hispaania keeles.. ja mitte ühtegi tõlget. Ehk siis kas kõik eestlased peavad neid keeli oskama või lugema google translate abil? Teiseks see, et mul tekkis kohati tunne nagu loeksin kellegi blogi või päevikut, lihtsalt liiga palju möla ja tegevus seisab. Minu jaoks jätab see alati sellise tehislikult raamatu pikemaks venitamise mulje. Ehk siis ühelt poolt lugu meeldis aga teiselt poolt raamat ise mitte. Samas on väga tore, et pööratakse tähelepanu ka sellistele valusatele teemadele, sest üldiselt nendel teemadel ju ei räägita ja tekibki tunne nagu oleksid oma murega üksinda. See raamat annab kindlasti jõudu neile, kes ise midagi sellist on sunnitud läbi elama. Uuesti ma seda raamatut kätte ei haaraks aga võimalusel soovitan selle läbi lugeda siiski.

** Kaldkirjas on netist kopeeritud raamatu sisukokkuvõte.