Raamatud 11-14.

Kiera Cass “Kroon”: Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.**

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi populaarsest sarjast „Valik“. Kahtlemata jäi sellest raamatust pisut parem mulje, kui eelmisest, kuid esimesele kolmele see siiski järele ei jõua. Raamat on pisut naiivne ning kuigi Eadlyn on justkui mõistlikumaks ja rahulikumaks muutunud, siis tema otsused panevad siiski kohati kukalt kratsima. Lugu ise on aga õnneliku lõpuga ja üsna tore lugemine. Eriti kui arvestada, et tegemist ongi noorteromaaniga. Muidugi kogu sarja kaanekujundused on minu silmis imelised.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”: Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. 

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.

Kaanekujundus ja raamatu peakiri olid minu jaoks ligitõmbavad ning nii see minuga raamatukogust koju jõudiski. Arvasin ühelt poolt, et küllap ta mingi naiivne noortekas jälle on aga sain meeldiva üllatuse osaliseks. Raamat oli ladus, rääkis tõepoolest väga aktuaalsetest tänapäeva probleemidest noortel ning näitas selgelt, kuidas ootamatud sündmused ja hooletult pillutud sõnad võivad kogu elu hetkega pea peale keerata.

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”: Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.
„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”
„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.
Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.
„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.
SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!
Ja oligi.

Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.

Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.

“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

See on üks neist raamatutest, mis suudab sind ootamatult üllatada. Esialgu lugema hakates oli mul väga mitu korda tahtmine see raamat käest visata, sest minu arvates tundus kogu see kaheksajala ja koera teema nii jabur. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma asjale pihta saama ning lõpuks oli raske raamatut käest ära panna. Ehk raamatu mõte jõuabki kohale alles raamatu lõpus, ei tasu kunagi raamatut esimeste lehekülgede järgi hinnata. Kindlasti läheb raamat väga hinge kõigile koera (miks ka mitte muude loomade) sõpradele. Looma ja omaniku side on midagi nii võimsat ning ilmselt on aidanud raamatu tõeliselt heaks kirjutada just isiklik kogemus ja side. Nimelt raamatu autor Steven kirjutas selle raamatu iseenda taksikoerast, kes kandis niisamuti nime Lily. Fantaasia on üks aga isiklik südamevalu ning sellest kirjutamine on juba hoopis teine teema.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

See oli üks neist raamatutest, mis minu pilgu juba ammu raamatukogus endale tõmbas aga mingil põhjusel lükkasin selle raamatu esialgu kõrvale. Koju jõudes lugesin muidugi “Lugemise väljakutse” grupist positiivset arvustust ning tulemuseks muidugi oli see, et tarisin selle endaga lõpuks siiski koju. Ja ma olen väga rahul, et ma seda tegin. Kriminulli kohta on küll vähe verd aga tõeliselt palju põnevust. Raamatu jooksul kahtlustasin üsna mitut inimest aga lõpliku roimarini oma mõtetega ei jõudnudki. Mulle meeldis, et erinevalt Keplerist olid meenutused kirjutatud kaldkirjas ning seetõttu ka paremini välja toodud, ei tekkinud kordagi segadust. Tänu positiivsele emotsioonile plaanin kindlasti ka Pautsi järgmise põneviku endaga koju tarida ning selle läbi lugeda. Usun, et see on sama hea, kui mitte paremgi.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte minu enda sõnadega kirja pandud lühikokkuvõte.

Raamatud 7-10.

Olen võlgu üsna mitmete raamatute tutvustused, mis ma vahepeal ära lugenud olen. Üritangi nendega nüüd järjele saada.

7. Urve Tinnur “Kaks ööd mahajäetud majas”Urve Tinnuri debüütromaan räägib valusa ja hingekriipiva loo teismelise tütarlapse raskest ja käänulisest teest täiskasvanuks saamisel, teest iseendani.
Kogupereomaan käsitleb väga vana, lausa igavest teemat, mis on niisama vana kui maailm. Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Sellest teadasaamisest tulenev šokk sunnib teda kodust lahkuma. Teel juhuslikult kohatud kummaline, teistest omavanustest nii erinev noormees, kes nagu Hedegi iseenda ja oma mineviku eest põgeneb, aitab aga tüdrukul vaadata oma seni elatud elule hoopis teise pilguga. Sel hetkel ei tea aga kumbki neist veel, mis kurjad plaanid saatusel nende jaoks varuks on…
Romaan koosneb kahest osast, esimene leiab aset aastal 1998, teine viisteist aastat hiljem.**

Ma haarasin selle raamatukogust kaasa kaane ning pealkirja järgi. Tundus, et justkui võiks selline teos mulle sobida. Kui lugesin positiivset arvustust “Lugemise väljakutse” grupist, siis tõusid mu ootused veelgi. Lugedes aga pidin pettuma. Ütleme nii, et Urve võiks jäädagi lasteraamatute kirjutamise juurde, sest täiskasvanutele mõeldud romaani kirjutamisega ta küll väga hästi hakkama ei saanud. Kohati oleks nagu teismelise blogi lugenud ja liiga palju üledramatiseerimist. Lisaks häirisid mind väga tegelaste sassi ajamised (ehk räägiti ühest aga kirjutati teise tegelaskuju nimi) ning see, et ei olnud korralikud kohanimed vaid lihtsalt tähed. Nagu näiteks “R-linn”. Üsna mitte midagi andev teos.

8. M.L. Stredman “Valgus ookeanide vahel”: M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan.  Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks. Erakordselt liigutav lugu inimestest, kes otsivad oma kohta maailmas, kus ühe inimese õigus on teise jaoks traagiline kaotus. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel Janus Rocki saare majakavaht. Kui laine toob kaldale sõudepaadi, milles on väike tüdruk, otsustab Tom koos oma noore abikaasaga lapse üles kasvatada. See otsus raputab aga aastate pärast paljude elusid.**

Ootasin selle raamatu lugemist väga. Väga paljud jutti lugesid ja kiitsid, loomulikult tekitab endas ka põnevust. Ütleme nii, et mulle meeldis see lugu aga ma ei armastanud seda. Teema on väga raske. Väga kerge on hukka mõista aga palju raskem mõista. Ma ei kujuta ette, mida ma ise sellises olukorras teeksin. Samas võõra lapse endale jätmine ei tundu hetkel küll minu jaoks lahendusena. Omalt poolt lugeda soovitan ikka.

9. Francine Pascal “Saladused”JESSICA EI LÖÖ MILLEGI EES RISTI ETTE
Jessica on otsustanud, et ta peab saama sügisesel tantsupeol kooli missiks. Kui ta võitjaks tuleb, on kooli kõige menukam poiss Bruce Patman tal sama hästi kui pihus.
Nende plaanide elluviimisel jääb talle ette Enid Rollins. Kui Jessica saab Enidi ammuse kibeda saladuse jälile, on ta oma kroonis juba päris kindel. Ta ei hooli sellest, et Enid on tema kaksikõe Elizabethi parim sõbranna. Ta ei hooli sellestki, et Enidi saladuse avalikukstulek kahjustab Enidi mainet ja purustab tema suhte poisiga, keda ta armastab.
Ainult Elizabeth võib Enidit aidata, aga kas suudab temagi õigel ajal oma klatšihimulist õde ohjeldada?

Haarasin selle raamatu viimati Paavli kaltsukas käies kaasa sealt. Maksis vist 20 või 30 senti, selle raha eest võib osta küll. See oli selline mõnus kerge noorteromaan. Õpetlik ka, sest näitab mis tagajärjed võivad olla kiusamisel ning “üle laipade” minemisel. Mu riiulisse see aga seisma ei jää, ootab juba raamatuvahetuses uut omanikku.

10. Sarah J. Maas “Klaastroon”: SEE ON CELAENA SARDOTHIEN.
IMEILUS. SURMAV.
SUURSUGUSEKS LOODUD.

Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele.
Noor kapten Westfall pakub talle tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see sulataks palgamõrvari südame?

See raamat jäi mulle mitu korda raamatukogus silma. Kaas on minu jaoks ligitõmbav ning kuna mitmed tuttavad ka selle raamatu heaks olid kiitnud, otsustasin selle endaga siiski koju kaasa võtta ja läbi lugeda. Ma ei suuda veel otsustada, kas see raamat meeldis mulle või mitte. Ühelt poolt ei olnud see lugu just minu teetassike. Teiselt poolt on see siiski üsna hästi kirja pandud. Raamatu esimene pool väga venis ja mul oli mitu korda tahtmine raamat pooleli jätta. Teine pool läks juba kiiremini, sest tegevust oli rohkem ja põnevust ka rohkem. Tekkis hasart, et millega see siis lõpuks lõppeb ja mis edasi saab.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte mu enda kirja pandud osa.

Laste sünnipäevad

Meil tuli mõni päev tagasi naistega teemaks see, et mis vanuses  ja kus laste sünnipäeva pidada ning millal võiks laps üksinda sünnipäevale jääda. Muidugi oli arvamusi seinast seina, seega tekkiski idee sel teemal veidi kirjutada.

Tänapäeval on väga populaarne sünnipäevade tähistamine mängutubades. Seda tavaliselt juba esimesest eluaastast saadik. Meie oleme senimaani sünnipäevad kodus pidanud, kuigi eks ta paras majandamine ja sättimine ole. Meil enamus külalised nagunii olnud siit samast naabrid, seega ei ole näinud mõtet kusagile linna sõita ning paluda ka kõigil teistel linna tulla. Sellel aastal ilmselt peaksime ikkagi mängutoa välja valima, sest nüüd on ju lasteaias ka sõbrad tekkimas ja kui ta soovib lisaks naabritele veel lasteaiast ka sõpru kutsuda, siis me lihtsalt ei mahu enam siia ära.

Mängutoa plussiks on kindlasti see, et seal on rohkem ruumi, sa ei pea enne ja pärast suurt koristust tegema ning kui kell kukub, siis ongi pidu läbi. Suurimaks miinuspooleks muidugi on hind, sest ega need mängutoad just eriti odav lõbu ei ole. Kui veel lapse kingitus ja söögid-joogid ka otsa liita, siis on üsna kena mitmesaja eurone väljaminek lõppkokkuvõttes.

Kui rääkida laste vanusest, siis minu arvates on loogiline, et vähemalt kooli minekuni olen mina temaga sünnipäevadel kaasas. Arusaadav ju, et keegi teine ei peaks minu marakrati eest vastutama. Peo korraldajatel on niigi palju tegemist oma lapse + laua katmisega, ilmselgelt ei jõua ta kõigil külalistel ka veel lisaks silma peal hoida. Ja mängutubades üldiselt on neid võimalusi lapsel haiget saada palju. Samamoodi ka ise pidu korraldades eeldan seda, et lapsevanem on lapsega kaasas. Teistega arutades aga tuli välja, et mõne arvates peaks laps jääma kohe peokorraldajate hoolde või ei lähe üldse, sest mida sel emal ikka seal peol teha on.

See panigi mind mõtlema, et millal siis on nö õige aeg laps üksinda sünnipäevale jätta? Vahet ei ole siis, kas kellegi juurde koju või mängutuppa, omad ohud on ju igal pool. Millal peaks peo korraldaja vastutuse kõigi peokülaliste eest võtma? Mul on karvane tunne, et peaks edaspidi vist peokutse juurde lisama ka lause “Lapsega peab kaasas olema üks vastutav isik”, sest mina küll ei soovi võõra lapse eest vastutust enda kaela võtta. Lapsed on nii erinevad ja mõned on kohe erilised marakratid, kes seda vihavaenu pärast suudab välja kannatada, kui midagi peaks juhtuma.

Mida teie arvate, millal on õige aeg laps üksinda sünnipäevale viia? Millal teie olete oma lapse esimest korda üksinda sünnipäevale jätnud? Kas ma olen liiga kanaema või mõtleb keegi veel nii, nagu mina? 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

1 aastane marakratt :)

 

 

Nr 6 ehk Aegu ammuseid

aeguammuseidSisu: Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. 

Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid…. Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. 

„Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

See on Jüril juba 11. raamat, mis ilmavalgust näinud. Mina sain selle raamatu endale jõulukingiks ja olin selle üle tõeliselt õnnelik. Üleeile sai raamat lõpetatud ja viimane aeg ja mõned read kirja panna, enne kui meelest ära läheb.

Jüril on väga mõnus vanema generatsiooni sõnakasutus. Lisaks annab minu arvates lugudele palju juurde see, et tegevus toimub just vanadel aegadel, kui kolhoosid veel töötasid, heina veeti hobusega ja tänapäeva nutiplutist ei osatud veel undki näha. Ei ole kirja pandud tänapäeva “Hakkame käima vä?” vaid mõnusalt ja ladusalt loetav kuramaaž. Tüüpiliste armastuslugude kõrvale on sellist teost väga värskendav lugeda.

Nagu ka eelnevate Graubergi raamatute puhul, siis ka sel korral sai üsna palju naeru pugistada ja muiata, sest lood olid väga mõnusalt ja humoorikalt kirja pandud. Näiteks on väga humoorikalt kirja pandud seik, kuidas Toomas ei saanud aru, miks lambad ainult käpuli käivad ja üritas neid tagajalgadele ajada. Lisaks huumorile pakkus see raamat mulle nii õnnepisaraid, kui ka õudu. Lugu “Miinikild” oli ühtpidi mõnus aga teiselt poolt võttes ajas mulle judinad peale nende “Angoola” kirjelduste tõttu. Ka viimane lugu on tegelikult ju niivõrd eluline, et sellesse rohkem süvenedes hakkab lausa kurb. Minu arvates on see aga tõeliselt hea märk, kui raamat suudab esile manada niivõrd mitmeid erinevaid emotsioone. Ma küll eelistan üldiselt lugeda pikki lugusid aga vahelduseks oli täitsa mõnus üks novellikogu endasse ahmida.

Kindlasti soovitan omalt poolt lugeda ning võtan selle isegi mõne aja möödudes taas kätte, senikauaks jääb ta oma omapärase kaanekujundusega mu raamaturiiulit kaunistama.

Ulakad tüdrukud ja jaburad vanamehed

Vahepeal sain loetud veel kaks raamatut, mis on järjekorras juba 4. ja 5. sellel aastal.

Esimesena sain loetud siis Mart Sanderi “Litsid 2”, mida ma pidin tükk aega ootama pidin, kuna oli välja laenutatud. Õnneks lisati mind kohe järjekorda ja kui tagasi toodi potsatas mulle e-mailile teade, et tulge järele.

9789949813254 Mart Sander “Litsid II”Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi.

Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.

Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Jätkuvalt pean tõdema, et Mart Sander ON hea kirjanik. Raamatut ei tasu hinnata kaane ja kirjaniku järgi. Ajalootund ulakate tüdrukute silmade läbi. Minu jaoks muudabki eriti heaks just see, et see tõepoolest räägib meie ajaloost ja tõeliste faktidena. Samas on raamat nii hästi kirja pandud, et lausa kutsub kaasa elama nende noorte naiste elule ning kohati tekkis endalegi silme ette see õud ja hirm, mida nemad läbi elama pidid. Raamat lõppes muidugi nii, et mul oli tahtmine kohe Marti otsima minna ja teda raputada, et ta räägiks mis edasi saab. Ehk siis Mart, kui sa peaksid seda siin lugema sattuma, siis palun kiirusta järgmise osaga.

Ja lisaks raamatu kolmandale osale ootan ma väga ka seriaali valmimist. Kujutan juba elavalt ette, KUI hästi Merle Palmiste sinna rolli sobitub.

Teine loetud raamat on aga hoopis teist masti.

Jonas Jonasson “Saja aastane, kes hüppas aknast saja-aastane-kes-huppas-aknast-valja-ja-kadusvälja ja kadus”: Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt.
Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi.
Jonas Jonasson (sünd 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane …“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis. Raamatut tõlgitakse juba 25 keelde.

See raamat oli varem ka oma pealkirjaga mulle silma jäänud aga kui mul seda lugeda soovitati, haarasin selle raamatukogust endaga kaasa. Ja ma pean ausalt ütlema, et see oli üks jaburamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Ma üldse ei vaidle vastu, et mõne jaoks see võib tõepoolest ollagi väga mõnus ja humoorikas lugemine aga paraku see lihtsalt ei osutunud minu teetassikeseks. Ma ei kahetse selle lugemist aga uuesti ma seda kätte ei haaraks ja oma raamaturiiulisse ei asetaks.

Õnnetus ei hüüa tulles.

Olen tahtnud sellest rääkida juba esmaspäevast saadik aga olen sisimas ise nii katki olnud, et mõtteks on see jäänudki.

Meie eelmine nädal lõppes üsna kohutava õnnetusega. Lausa nii kohutava õnnetusega, et olime sunnitud kiirabi kutsuma ja Matuga haiglasse õmblema suunduma.

Nimelt tahtis Matu vanni minna ja hakkasin siis vanni tema jaoks vett laskma. Senikaua tema siiberdas seal minu juures edasi-tagasi ja ootas kannatamatult, millal ometi piisavalt vett vannis on. Oli ennast juba paljaks koorinud ja hirmus põnevil. Tuli vahepeal minu juurde duššinurka vaatama ja kui hakkas duššinurgast välja astuma, siis libises märja jalaga plaatidel ning kukkus selili duššnurga ette. Paraku nii õnnetult, et peaga otse vastu kivist äärt. Ilmselgelt oli mu mõistus sel hetkel täis vaid õudu ning kõige mustemaid mõtteid ning tormasin kohe last aitama, kes hüsteeriliselt nutma puhkes. Haarasin sülle ja üritasin teda lohutada aga nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Siis taipasin tema pead vaadata ning see oli üleni verine. Niisamuti ka minu käsi ja tema pool selga. Juuste vahelt vaatas mulle vastu lahtine suur haav. Esimesena käratasin Kaidole, kes oli just vaatama tulnud mis juhtus, et meil on vaja KOHE haiglasse minna õmblema. Tema pobises vastu, et äkki peaks hoopis kiirabi kutsuma. Ma ütlesin ainult vastu, et kutsugu siis kiiresti ja hakkasin edasi Matuga tegelema. Ta oli juba natukene rahunenud aga nuttis ikka korralikult. Tõstsin ta dušši alla ja pesin pea puhtaks, peale mida mässisin ta suure saunalina sisse ettevaatlikult ning tulime suurde tuppa diivanile istuma ja panin multika mängima, et mõtted mujale saada.

Õnneks rahunes Matu üsna kiirelt maha ning ei muutunud uimaseks ega oksendanud. Rääkis hoopis aina uuesti, et tema kukkus ja aiai on. Rääkisin talle rahulikult, et kohe tuleb kiirabiauto ja viib meid haiglasse, siis arstitädi teeb pea korda. Selle peale läks poiss hoopis elevile, sest kiirabiautod on tema jaoks ju niivõrd ägedad. Andsin vahepeal Matu Kaido sülle ja vahetasin kiiruga riided ning otsisin ka Matu jaoks riided välja. Lisaks viskasin väikesesse kohvrisse igaks juhuks mõned vajalikud asjad, kui peaks oht olema haiglasse jääda. Kiirabi jõudis kohale 27 minutit peale kõne lõppu (ja ca 30 minutit peale õnnetust) ning selleks hetkeks oli Matu juba täitsa maha rahunenud ning pigem üsna põnevil. Rääkis õdedele ka, et tema kukkus ja sai haiget ning kiirabiauto tuli teda haiglasse viima. Õed tegid esmase ülevaatuse, sidusid pea tal kinni ning palusid riidesse panna ning läksid ise autosse ootama. Ütlesid ainult, et keegi peaks meile paari tunni pärast ilmselt järele tulema, seega ma ei hakanud meie kohvrit kaasa vedamagi.

Kiirelt riidesse ja Matuga koos kiirabiautosse. Matu esimene reaktsioon oli pettumus, sest kiirabi ei teinudki viiu-viiu. Õnneks sai ta sellest kiirelt üle ja tahtis terve tee meiega koos taga istuva õega lobiseda. Aina seletas, et kiirabi viib haiglasse ja küsis, kus haigla on. Päris kõikvõimalike asjade kohta ning kui leidis tulede ja vilede nupud meie kõrvalt, tahtis neid juba ka hoolega vajutama hakata. Õnneks sain käe vahele ja talle selgeks tehtud, et neid tohib puutuda vaid arstitädi. Vahepeal käskis medõel kinni hoida ning kui linnas valgusfoori taga seisime, siis seletas, et punasega ei tohi minna. Rohelise tule süttides kilkas rõõmsalt “Nüüd läks loheliseks. Nüüd võib kiilabiauto sõita”. Vahepeal luges üle ka kõik bussid mida nägi ning kui medõde tähelepanu ei pööranud, siis hõikas ja püüdis kohe tähelepanu endale tagasi. Medõde veel rahustas mind autos, et kõik on hästi ja nad ei oleks hakanud teda haiglasse vedamagi aga see 3cm pikkune lahtine haav vajab siiski kinni õmblemist. Õnneks olid pupillid normis, löögi kohale ei olnud tekkinud mingit muhku ega verevalumit, ta ei oskendanud ega hakanud magama vajuma, vaid oli üsna elav ning uudishimulik. Ainult see kole-kole haav keset pead.

Meid viidi otse lastehaigla emo traumaosakonda, kus enne meid oligi vaid üks pere. Matu teatas registratuuris kohe, et tema sõitis kiirabiautoga. Medõde tõi autost vajalikud paberid registratuuri ja siis paluti meil üleriided seljast võtta ja istuda oma korda ootama. Matule ulatas registratuurist tädi veel toreda sinise kaisujänese, kes teda siis lohutama pidi seal. Matu ise oli õnneks üsna elav ning rõõmus ja oleks tahtnud hea meelega hoopis mängunurka minna avastama aga registratuuritädi palus tal ikka istuda ja puhata. Kell võis olla ca pool 10 õhtul aga väsimuse üle ta ei kurtnud.

Üsna kohe kutsuti meid ka kabinetti sisse, kus arst palus saapad jalast võtta ning tagumisse ruumi suunduda ja Matu lauale tõsta. Matu oli alguses üsna rahulik aga kui pidime ta kõhuli voodile sättima ja õde tema haava puhastama hakkas, läks ta juba kergelt paanikasse. Eks see haav ja puhastusvahend kipitas ka. Kõige hullem oli muidugi veel ees, sest arst pidi süsti tegema otse haava ning meie õega pidime Matut kinni hoidma. Lapsel pisarad voolasid ja nuttis südamest (ei karjunud, vaid nuttis) ning teda oli nii kurb vaadata. Üritasin teda aina rahustada ja silitada, et kohe varsti on kõik möödas ja ta on nii tubli poiss. Õnneks nutt jäi peale süsti kiirelt järele ning kui arst õmblema hakkas, siis ta oli lihtsalt väga segaduses ja hirmul seal pikali olles. Minul endal hakkas aga nii paha, et õde lükkas mulle tooli tagumiku alla ja pistis nuuskpiiritusega vati nina alla. Kokku ei kukkunud õnneks ja sain siiski lõpuni Matule toeks olla. Peale õmblemist saatis õde mind korraks ette ruumi kuššetile pikali, et ma kusagil kokku ei kukuks. Matu aga püsti tõustes oli juba rahulik ja uudishimutsemine jätkus. “Mis see on? Mis see on? Kus emme läks? Kukuu, emme kus sa oled?”. Pikutasin hetke ning läksin tagasi just siis, kui tema haav kinni seoti.

Järgmisena pidime suunduma teisele korrusele ja laskma pildi teha, et kas kõik on korras ja ega midagi hullemat tagajärjeks ei ole. Matu kõndis vapralt omal jalal ja terve tee seletas. Ka röntgeni ruumi sisse astudes oli ta põnevil ja uudishimulik ning vastas arsti küsimuse peale kohe, et tema kukkus ja sai aiai. Ning kui arst küsis “Mis me nüüd teeme?”, vastas Matu südamerahus “Teeme pilti”. Pildid saime kiirelt tehtud ning alla jõudes saime peaaegu kohe uuesti kabinetti, kus öeldi et kõik on korras. Kivi langes südamelt, sest mure oli niivõrd suur. Õnneks saime loa koju minna ning leppisime 14ndaks kokku uue aja, mil peame minema niite eemaldama.

Kabinetist välja minnes andis Matu jänku tagasi registratuuri, kutsusin Kaido järele ning Matu sai siis südamerahus mängunurgas mängida, kuniks Kaido kohale jõudis. Mulle endale hakkas see kohale jõudma muidugi alles haigla juures autosse istudes ning kodu poole sõites. Ma olen tänulik kõigile kaitseinglitele, sest oleks see löök otse kuklasse tulnud, oleks see lugu hoopis kurvemalt lõppenud. Ja mul on siiamaani silme ees see kukkumine, see hüsteeriliselt röökiv laps ning verine pea. Ma tunnen ennast niivõrd süüdi, et see on midagi pöörast. Mul on iga päev süda paha sellele mõeldes ning tahaksin iga kord Matu endale kõvasti kaissu haarata ning mitte enam lahti lasta, et ta ei peaks enam midagi sellist läbi elama ning seda valu kannatama. Üsna mitmeid kordi päevas ma käingi teda lihtsalt kaissu haaramas ja talle korrutamas, kui väga ma teda armastan. Õnneks on ta veel niivõrd väike, et ei lükka mind selle peale endast eemale.

Ja mul ei ole sõnu, mis suudaksid väljendada, kui uhke ma enda väikese marakrati üle olen. Sest kuigi tal oli niivõrd valus, siis ta oli nii nii tubli ja pidas ennast üleval nagu suur mees. Ma oleksin tema asemel loote asendis ilmselt nutnud paar päeva jutti aga tema suutis hoopis põnevust tunda selle üle, et saab kiirabiautoga sõita ning haiglasse minna. Ainus kord peale kukkumist nuttis ta siis, kui süsti tehti otse haava. Ülejäänud aja oli ta nii rahulik ja tubli, et iga ema läheks uhkusest lõhki. Esimene öö möödus kehvalt, sest ta ei saanud ju korralikult magada. Magama oli nõus jääma vaid minu süles ning kui sügavalt magava lapse vaikselt enda kõrvale padjale asetasin, ehmatas ta üles ja palus et teda kaissu võtaksin. Ta muidu ei soovi üldse kaisus magada aga praegu peale kukkumist tahab ta väga minu lähedust ja kaisutamist. Ilmselt läheb veel tükk aega, enne kui ma ise sellest üle saan, aga vähemalt Matule pole see suurt traumat tekitanud.

Päev 30 ja kokkuvõte

Tegelikult oleksin pidanud juba eile selle postituse valmis kirjutama aga kuna meil hetkel kodus ehtne laatsaret, siis ei suutnud ennast kuidagi sundida blogima. Teemaks siis “Möödunud kuu parimad ja halvimad hetked”.

Parimad hetked on ilmselgelt olnud ikka lähedastega veedetud.

  • Matuga kinos käik – Kuigi ta sel päeval üsna viril oli, siis päev oli sellegipoolest üsna vahva.
  • Igapäevased jalutuskäigud Deiviga.
  • Kohvitamised naabrinaistega.
  • Päikeseline jalutuskäik Marianniga.
  • 7 uut Darja Dontsova raamatut!
  • Kersti reaktsioon kui talle kaua soovitud raamatu ulatasin.
  • Liia külaskäik
  • Saunakeskuse külastus Matuga kahekesi – Saun, bassein ja mullivann, paradiis.

Halvimateks hetkedeks on ikka haigused ning totrad arusaamatused.

Kui see väljakutse nüüd kokku võtta, siis üldiselt ainus mis see mulle andis, oli uuesti harjumus tihedalt blogida. Teemad olid enamjaolt minu jaoks igavad, kuid eks oli vahel ka pärleid. Olen tagasisidet saanud, et näiteks faktide postitus oli tore. Isegi üks mu parimaid sõbrannasid sai sealt ühtteist uut teada minu kohta. Aga ehk sain nüüd vähemalt uuesti harjumuse sisse ja ei unusta oma blogipesa jälle nädalateks ära.

Kuu ise oli üldjoontes üsna tore. Matu sai vahepeal lasteaias jälle käia, kuid nüüd jälle tatisena kodus. Mina sain mitu üsna head raamatut jälle läbi lugeda ja peaaegu igapäevaselt koeraga jalutamas käia. Nii võib selle suure koera igatsuse äragi unustada, sest saan oma suurt koeravaimustust naabri koerte peal välja elada. Aasta on alanud üsna positiivses võtmes (kui ilm välja arvata) ning loodan, et jätkub samas tempos.

imgp1007psp-1