Raamatud 19-23

Jack Thorne “Harry Potter ja äraneetud laps” – Kaheksas lugu. 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud, neil on endal lapsed ning nad elavad oma igapäevast elu. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele peavad omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.*

Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimesed 100 lehekülge olid minu jaoks segadust tekitavad ja harjumatu lugeda näidendi vormi tõttu. Siis aga hakkas tegevus pihta ja ma ei suutnud seda enam käest panna. Siis ei häirinud enam näidendi vorm ja tuttavad tegelased hakkasid mu silme ees filmina ringi traavima. Potteri lood on ikka nii minu teema ja erinevalt paljudest teistest ei häirinud mind lõppkokkuvõttes see, et kellegi teise sulest on teos tulnud. Ilmselt aitas loo ehedusele ja headusele kaasa siiski see, et lugu on valminud koostöös Rowlingu endaga. Omalt poolt soovitan kindlasti sellele raamatule võimalus anda ja see läbi lugeda. Mina ei kahetse ja olen õnnelik, et see mul tänu armsale Liiale kodus riiulis olemas on ning et seda ka edaspidi lugeda saan soovi korral.

Kate Hamer “Tüdruk punases mantlis”Äsja lahutanud Bethi suurim hirm on, et tema kaheksa-aastane veidi eriliskummaline ja kohati oma mõtetesse triiviv tütar Carmel võib kaotsi minna. Ja ühel udusel laupäeva hommikul see juhtubki. Laste jutufestivali ajal kaotavad nad rahvamassis teineteist silmist ja tüdruk otsekui haihtub. Murest murtud ema teeb meeleheitlikke püüdlusi tütre leidmiseks. Kas tema hooletus on süüdi tütre kadumises? Või on selle taga vanavanemad? Või teab Bethi sõbranna Alice tõesti ainsat juhtlõnga, vihjet, mis aitab Carmeli leida, enne kui on hilja? Ainus, milles ema hetkekski ei kahtle, on see, et tema tütar on elus.
Samal ajal algab Carmeli kummaline teekond koos mehega, kes tutvustab ennast lapsele tema vanaisana, kellega Carmel pole kunagi kohtunud. Mees väidab, et Carmeli ema hukkus autoõnnetuses ja laps peab jääma tema hoolde. Aja jooksul saab tüdruk aru, et mees arvab tal olevat erilisi võimeid.
Vaheldumisi ema ja tütre pilgu läbi esitatud jutustuses hoitakse pinget üleval kuni viimase leheküljeni.*

Taaskord raamat, mille haarasin kätte suure innuga aga mille osas ootused olid raamatust suuremad. Raamatu esikaas on väga vinge. Raamatu lugu tundub väga õudne aga sisu ei ole vastavuses. Lugu on poolik ning lõppeb samamoodi väga poolikult. Tore on see, et raamat on kirjutatud nii ema kui tüdruku enda vaatevinklist aga ma ei ole kunagi armastanud, kui raamatus hüpatakse kuude või aastate lõikes edasi ning ei ole kirja pandud, mis siis vahepeal sündis. Raamatu idee võib olla hea aga teostus paraku ei jõua ideele järele. Lugemist ei kahetse aga uuesti lugeda küll ei soovi.

Sarah Crossan “Üks” – Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.  Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega.*

Kerge lugemine aga raske teema. Loetud sain vaid mõne tunniga, kuna teksti on raamatus tegelikult vähe. Küll aga on tegemist ühe tõeliselt hinge mineva teosega ning puudutab teemat, millest meil vähestel tegelikult aimu on. Kui raske võib olla selliste olukordadega rinda pista. Esimesed armumised, rasked terviseprobleemid ja elu muutvad otsused. Raamat lõppes minu jaoks täiesti teisiti, kui olin ette kujutanud. Paras pisarakiskuja aga soovitan lugeda, kui vähegi võimalik.

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood” –  J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis. 

Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.*

Ma ei oska öelda mida ma ootasin aga igatahes mitte seda, mis seal välja toodud oli. Dumbledore-i kommentaarid meeldisid igatahes rohkem, kui kõik need viis “võlurite muinasjuttu”. Viimane lugu on tõepoolest seitsmendast Potterist tuttav aga eelmised neli jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ja lahjaks.

S.K. Tremayne “Külmakaksikud” Üks Sarah’ kaksiktütardest hukkub õnnetuses – kuid kas ta saab olla päris kindel selles, kumb neist?

Aasta pärast seda, kui üks nende identsetest kaksiktütardest, Lydia, on õnnetult surma saanud, kolivad Angus ja Sarah Moorcraft väikesele Šoti saarele, mille Angus on oma vanaemalt pärinud. Nad loodavad seal oma kildudeks varisenud elu uuesti alustada. Kui aga nende ellujäänud tütar Kirstie hakkab väitma, et vanemad on eksinud ja hoopis tema on Lydia, seisavad Angus ja Sarah silmitsi järjekordse raske katsumusega. Talve lähenedes peab Angus saarelt ära sõitma ning Sarah jääb kõledale saarele omapäi koos tütrega, kelle küsitav identiteet toob ikka ja jälle esile painava küsimuse: mis tol saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus?*

Raamat täis õudu. Minu jaoks ei saa olla hullemat asja, kui lapse surm. Seda hullem on lugeda raamatut, mis räägib surma saanud lapsest ning tema pere kannatustest. Eriti ellu jäänud kaksikõe kannatustest ning sellest, kuidas vanemad ei suuda ise rahu leida ja seetõttu ka lapse veel rohkem segadusse ajavad. Raamatu lõpp kiskus väga ulmeliseks ära ning lõppes minu jaoks ootamatult. Raamatu kaas on taaskord väga kaasahaarav, loo idee on hirmus ja ligitõmbav aga teostus paraku ei jõua minu jaoks ideele taaskord järele.

 

*Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisututvustused raamatupoodide kodulehtedelt.