Olen tagasi.. loodetavasti

Veebruari alguses arvasin, et võtan end kokku ja hakkan tublimalt blogima aga tulemuseks oli hoopis täielik vaikus, kui välja arvata paar üksikut postitust vahepeal. Üritan nüüd ennast uuesti kokku võtta aga lubada midagi ei saa.

Vahepeal on palju muutunud ja elu paika loksumine on võtnud lihtsalt niivõrd palju energiat, et pole ei aega ega ka tahtmist olnud wordpressi ära eksida. Raamatutest olen pool vägisi kirjutanud, sest pärast lihtsalt ei pruugi kõik enam meeles olla. Meie õnneks on elu siiski positiivses võtmes muutunud.

Kõige suurem muutus on see, et ma olen praeguseks juba 2 kuud tööl käinud. Ma ei kiirustanud tööle aga hoidsin silmad lahti, kui peaks midagi sobivat silmapiirile tulema. Eelistuseks oli poole kohaga töö ja nõudeks oli see, et saaksin Matu ise lasteaeda viia ja sealt ära tuua. Lisaks muidugi see, et vähemalt 1 päeva saaksin nädala keskel talle vabaks anda, et ta liiga ära ei väsiks. Magavale kassile jooksis aga hiir suhu, sest meie külakeskusesse tekkis uus sobilik töökoht. Õhtune tööaeg, poole kohaga ja saan arvestada täpselt enda marakrati vajadustega. Lisaks kõigele on võimalus Matul minuga koos tööl käia ja seal on tal palju ruumi joosta ja möllata. Kella 16-17 vahel käin lasteaias Matul järel ja lähme koos töö juurde. Vahel tuleb korjab Kaido ta sealt peale koju tulles, vahel on ta minuga koos tööl lõpuni. Poiss ise on väga õnnelik ja seletab suure suuga, et tema armastab emme töökohta ja tema töötab ka külakeskuses. Lisaks kõigele on mind õnnistatud ka üliägeda ülemusega, kellega meil koostöö sujub väga mõnusalt. Matu on ka temast vaimustuses ning neil ka läbisaamine hea. Ja kuna töötan nüüd raamatukoguga ühes majas, siis seal olen ka juba üsna tihe külaline. Tavaks on saanud Matuga koos neljapäeviti seal üks tunnike veeta, tulevane raamatusõltlane mul.

Teine suur muutus on just Matu osas, kes hakkas veebruarist lõpuks pikki päevi lasteaias olema. Varasemalt ta keeldus kategooriliselt ja nõudis koju magama. Teised küll ütlesid, et ega see paremaks ei lähegi ja mida ma venitan aga ma usaldasin oma sisetunnet. Mingil hetkel kutsus õpetaja Matut seniks unejuttu kuulama, kuniks ma järele jõuan. Sellest hetkest alates oli Matu kohe valmis sõpradega koos ka lõunaunne jääma ja pole kordagi enam lõunast koju tulla tahtnud. On küll hetki olnud, kus ta on õpetajale öelnud “Mul on kodus ka voodi, ma magan seal” aga üldiselt on ta siiski alati ilusti magama jäänud. Kuigi tänu minu töökohale tal otsest vajadust ei olegi praegu enam lasteaias käia aga kuna talle väga meeldib seal, siis 2-4 korda nädalas ma siiski ta sinna viin. Ongi mul aega veidi enda jaoks ka ning saan rahus näiteks raamatuid lugeda. Pigem on probleeme õhtul tema ära toomisega lasteaiast, sest kõik mängud on ju vaja lõpuni mängida ja siis oleks vaja veel õues liivakastis veidi kaevata ja.. Lisaks kõigele käib Matu neljapäeviti võrkpalli trennis. Muidugi 3 aastaselt nad tegelikult võrku veel ei mängi, vaid harjutavad lihtsalt korra nädalas füüsilist trenni tegema. Ehk juba järgmisel aastal hakkavad võrkpalliga ka tegelema. Praegu teevad seal tõkkejooksu, mängivad palli, jooksevad võidu ja möllavad ennast tühjaks. Korra nädalas täiesti paras 3-4 aastastele ja Matule hirmsasti see meeldib.

Eks see muutustega harjumine võtab ikka aega aga praegusel hetkel see sobib meile kõigile kolmele väga kenasti. Kui ma suudaks end nüüd blogi osas uuesti kätte võtta, oleks ka väga tore, sest tegelikult tunnen ma kirjutamisest üsna suurt puudust. Lihtsalt vahepeal ei ole aega ja siis kui aega oleks, siis jutt ei jookse mitte kuidagi.

Autor Mariann V.

Juuni lobanurk

Ma ei tea mis minuga juhtunud on aga ma lihtsalt ei suuda enam kuidagi arvuti taha istuda, et kirjutama hakata. Vahel ei tee päevi arvutitki lahti, rääkimata siis wordpressi avamisest. Veedan praegu enamus päevi lihtsalt olles ning Full house-i vaadates. Õhtuti vahel teen Fabula ka lahti, et veidi lugeda aga tavaliselt üle paari lehe loetud ei jõua, silm vajub enne kinni. Nii ma siis vaikselt kulgengi.

Laupäeval toimus blogiauhindade jagamine, kuhu mina ilmselgelt minna ei saanud. Kuigi ilmselt ma ei oleks sinna ka eestis olles kohale läinud. Oleksin tundnud ennast seal võõrkehana, kes ise paljud ära tunneks aga keda enamus ära ei tunneks. Seda enam, et ma ei reklaaminud enda blogis hääletamist ning teadsin, et hääli nagunii ei saa. Eluliste blogide kategoorias oli niivõrd palju blogisid ning enamus annavad ikka hääle kuulsamatele blogidele, nagu näiteks Mallule, Ailile või Katrele. Eile õhtul tulemusi vaadates olin isegi imestunud, et lausa 14 toredat inimest on minu poolt oma hääle andnud ja seega jäin ma suhteliselt nimekirja keskele oma tulemusega. Ise arvasin, et heal juhul paar üksikut häält tuleb. Seega suur aitäh neile, kes minu poolt oma hääle andsid. Hea teada, et kellelegi siiski olen silma jäänud.

Mul saab varsti juba neli kuud inglismaal täis ja praeguseks on juba üsna suur koduigatsus tekkinud. Ma igatsen kohutavalt Kaidot, oma loomi ja oma kodu. Ning loomulikult naabreid ja imetoredaid sõpru. Samas teeb see igatsus mind ka teistpidi õnnetuks, sest ma tunnen end ka siin juba niivõrd koduselt ja minu jaoks on niivõrd raske olla oma perest niivõrd kaugel. Matust on kahju, sest ta nii väga armastab mu vanemaid ja õde ning õetütreid. Ja mu vanematest on kahju, sest nad nii väga armastavad Matut ning tahaksid ka tema kasvamist näha ja temaga möllata. Ehk siis ma ei saa kunagi olla 100% õnnelik. Siin olles igatsen ma kodu ja sõpru ning kodus olles igatsen oma perekonda ja Manchesteri. Jumal tänatud, et on olemas Whatsapp ja Skype, tänu millele saame me tasuta ühendust pidada ning pidevalt helistada. Siis ei unusta Matu ka vanavanemaid ära ja saab nendega vähemalt interneti vahendusel juttu ajada. Eks varsti peab nagunii asjad kokku pakkima ja kodu poole end sättima hakkama.

Lisaks sellele, et mul vahepeal telefon katki läks, lõpetas minuga koostöö ka minu kaamera. Tundub, et ilmselt midagi on objektiivi vahel ja vajab puhastust. Eks koju tulles pean remonti saatma, õnneks garantiid peaks olema veel 2 aasta jagu. Senikaua pean aga ilma läbi ajama.

Mai lõpp ja Juuni algus “õnnistati” meid loomulikult suvekuumaga. Seega suutsin ma mitu korda ennast korralikult ära põletada ning mitmeid kordi kõrvetava päikese tõttu pead valutada. Õnneks ostis mu armas isa mulle vahepeal suvekübara, mistõttu päikesest tingitud peavalud on möödanik. Matu nahk õnneks nii õrn ei ole nagu mul, seega teda ei ole päike ära veel võtnud. Olen üritanud päeval kõige intensiivsema päikesega muidugi toas ka olla ning paar korda olen teda ka päikesekreemiga sisse mökerdanud. Lisaks ostis mu isa õe juurde laste jaoks täispuhutava basseini ka, seega nüüd on Matu koos Milaga saanud seal juba 2 korda mõnusalt möllata ja suvest rõõmu tunda. Mul on hea meel, et laps saab suvest rõõmu tunda aga ma ise küll sellest kuumast rõõmu ei tunne. Iga aastaga läheb olukord aina hullemaks ning kuumaga olen siruli nagu magav kass ning hingeldan koera kombel. Elada annab hommikul, kui veel nii kuum ei ole ning õhtul, kui enam nii kuum ei ole. Paraku tuba ei jahuta maha ka lahtised aknad, seega öösel ka eriti magada ei saa ning higistan sea kombel. Igal hommikul ärkan basseinis ja väsinuna.

Vahepeal pidasime ka issi sünnipäeva vaikselt pere keskel. Külas käis ainult õde perega ning sellest piisaski. Melany tuli juba päeval appi, et saaksime kõik ilusti õhtuks valmis. Õe jõudmise ajaks sai laud just kaetud ning võisime rahulikult lauda istuda ning nosima hakata. Oli järjekordselt üks mõnus perekeskne sündmus ja isa jäi väga rahule.

Praegu aga oleme mõneks ajaks suht koduseks sunnitud, sest vihma ladistab hommikust õhtuni. Nüüd siis näen seda tõelist “inglise ilma” ka, sest muidu on enamjaolt ikka vähemalt osa päevast päikeseline ja kuiv olnud. Vihmast enam häirib mind äike aga sellest ma juba varasemalt kirjutasin. Nüüd hirmuga vaatan iga päev äikesekaarti, et ega see neetud äike jälle meile lähemale ei roni. Paar korda mürinat küll olnud aga välku on löönud minu õnneks hoopis teisel pool linna. Ehk siis püksid on kuivaks jäänud ja süda rinnust pole veel välja hüpanud. Suve kõige nõmedam osa, isegi nõmedam kui see kuumus.

Praeguseks aga lõpetan ning ronin taaskord Fabula seltsi teki alla lugema. Hommikul lõpetasin just Kepleri esimese raamatu ja kavatsen nüüd järgmise ette võtta. Nende kohta tuleb aga nagunii eraldi postitus, seega siinkohal nendel hetkel pikemalt ei peatu.

Olge mõnusad :)

 

Lobanurk

Jube kuidas aeg lendab käest. Enamvähem miljon ideed ootavad postitamist aga aega ning võimalust lihtsalt ei ole. Ja kui leidub aega siis puudub motivatsioon või kaob oskus sõnu ritta panna.

Viimane nädal on keeruline olnud, just Matu koha pealt. Ei tea, kas on põhjuseks hambad või on tal mingi keeruline eluperiood käsil aga ta trallitab jubedalt ning ei taha enam kuidagi magada. Tulemuseks on muidugi magamata mina ning igapäevane tohutu peavalu. Seega on hetkel minu suurimateks sõpradeks vesi ning ibumetin. Homme õnneks on Kaido kodus. Siis peksan teda lapsega alla mängima ja saan loodetavasti ise veel mõnda aega edasi magada. Matu ise on ju trallitamisest hoolimata hommikul väga ergas ning rõõmus ning tahaks kõik maailma kohad läbi tuulata ning kõik mängud läbi mängida.

Pühapäeval käisin väikesel värskenduskuuril juuksuris.Tukk tekitas juba paksu kardina silme ette ning juukseotsad vajasid ka hädasti kärpimist. Juulis jäi juuksuriskäik vahele, kuna selle leitsakuga lihtsalt ei oleks jaksanud seal juuksuritoolil istuda ning see päike oleks värvi lihtsalt hetkega ära pleegitanud. Nüüd siis aga kerge lõikus ning uus värv pähe. Ise olen taas väga rahul. Postituse juuksuri ning uue soengu kohta teen veel eraldi.

Pühapäeva õhtul oli meil aga külalisi oodata. Sel korral aga pisut nukraks tegevaid külalisi, sest mu väikesed tsintsupoisid läksid lõpuks oma uude koju.
9. Augustil said nad juba nelja kuuseks aga ootamine tasus ära, sest nad said küll parimasse võimalikku perre! Ma olin algusest peale veendunud, et ei loovuta neid igale ühele. Hinnaks olin määranud 30€ ning seda kahe looma eest kokku. Nõuded olid, et vennad jääksid kokku, perel oleks vajalik varustus ja et saaksid ka edaspidi nende eludega mingil määral kursis olla. Huvilisi ikka oli aga kõik nad kadusid. Mõnele ütlesin ise ära, mõned kadusid ise. Väga tavaline oli, et inimene arvas, et peaksin loomad ikka tasuta neile loovutama. Loomulikult koos suure puuriga ning neile ka koju ära viima. Ja kui ütlesin, et loomad otsivad siiski ilma puurita uut kodu, nähvati vastu: “A mida sa selle puuriga siis teed?”. Selle peale inimesed ei tule, et puuris äkki tahavad poiste vanemad edasi elada. Igatahes olen ma veendunud, et kui inimene ei raatsi välja käia 30€ kahe looma eest, ei viitsi mõeldagi kuidas loomad ise enda juurde saada ning ka kõike vajaminevat loodab tasuta kaasa saada siis.. ilmselt ei saaks loomad vajadusel ka arstiabi ning sureks lihtsalt kätte ära. Või siis inimesed tüdinevad mõne aja pärast ning loomakesed visatakse “tänavale”.
Ma ei kaotanud aga lootust ning 7. Augusti õhtul sain kirja ühelt väga toredalt naiselt, kes avaldas soovi vennakesed omale võtta. Olin sel hetkel loomad teisele perele broneerinud aga uurisin siiski täpsemalt pere võimalusi. Pere jättis kohe sellise õige ning sooja tunde südamesse ning palusid kohe teada anda, kui poisid peaksid broneeringust vabanema. Broneeritud olid loomad 10ndani, peale seda pidid inimesed minuga ühendust võtma aga ei ole seda teinud siiani. Seega esmaspäeva õhtul kirjutasingi teisele perele, et kui veel soovivad, on loomakesed nende. Ja nüüd pühapäeva õhtul nad poistele järele tulidki.
Tegemist on Nõmmel elava toreda perekonnaga, kelle eelmine lemmikuks olnud tsintsilja suri jaanuari keskel, olles 10. aastane. Neil oli pikk leinaperiood aga olid veendunud, et soovivad endale uut tsintsiljat. Sel korral oli plaanis võtta kindlasti kaks tükki korraga, et loomakestel koos lõbusam oleks. Peres on kaksikud tüdruk ning poiss. Tüdruk on peamine, kes ka eelmise tsintsu eest hoolitses ning hakkab ka poiste eest hoolt kandma. Nad olid vaadanud ikka erinevaid kuulutusi ja käinud loomakesi ka vaatamas aga ei olnud leidnud enda jaoks seda õiget. Seni kuni tüdruk leidis minu kuulutuse netist ning tundis, et just need poisid ongi tema jaoks nagu loodud. Ja seda oli näha, sest siia tulles ta lõi lausa särama ning ei suutnud oma silmi neilt pöörata ning sülest maha panna. Ka pereema kirjutas mulle õhtul veel, et tüdruk jälle särab üle pika aja ning loomakesed tunnevad ennast ka suurepäraselt.
Eks kurb oli ikka, sest Tom&Jerry olid saanud endale ka selle nelja kuuga juba nõnda armsaks. Kuid mu süda on rahul, sest ma tean, et nad said endale uue parima kodu, mis üldse võimalik oli. Ja ma saan nende eludega ikka kursis olla.

Ilm on küll kohutavaks muutunud. Muidugi mul on hea meel, et seda kohutavat kuumust enam ei ole aga mulle see sügistormide aeg ei sobi ka kohe mitte. Esmaspäeval oli tormituul nõnda suur, et murdis meie aias lausa ühe lepa maha. Vähe jäi puudu, et ka teine kõrval murdunud oleks. Täna käisingi sikutasin selle puu aia äärde ära, sest muidu ei saa normaalselt murugi niita. Puu on küll pikk aga õnneks lepp on ise üllatavalt kerge. Õhtul jalutamas käies leidsime eemalt tee äärest ka murdunud pihlaka. Pole just eriti meeldiv tuulte ja tormide meelevallas olla, eriti kui maja ümbritsevad suured puud, mis võivad niisamuti majale peale kukkuda.

Sel nädalal on kodus veel palju teha. Täna tõstsin üleval korrusel veidi tube ümber. Nädalavahetusel tuleb sünnipäevapidu ning vajadusel peab olema ruumi, kuhu saaks külalised madratsitele ära mahutada. Noh, need kellele telk ei sobi. Homme ongi vaja Kosel käia ja osta enamus vajalikku ära. Uskumatu kui palju  nikerdamist selle sünnipäevapeoga ikka on. Küll on hea, et igal aastal korraldama ei pea. Kuigi ma ootan küll seda üritust, sest saan jälle aega veeta nende kõige parematega enda ümber. Mis saaks olla veelgi parem, kui mõnus õhtu parimate sõprade seltsis?

Ma pean oma motivatsiooni taas üles leidma. Sest sedasi jätkates ma küll oma kuu limiiti täis ei saa kõnnitud. Mul on endale eesmärgiks seatud 120km ja praeguseks on sellest läbitud jalutades 67km. Keegi võiks külla tulla ja tahta hirmsasti siin neid suuremaid ringe jalutada. Muidugi siis, kui vihmahood meid lõpuks rahule jätavad.. Aga tulge mulle külla!

Praeguseks aga lõpetan, võtan oma prääniku kaissu ja üritan magada.

Lobanurk

No ei ole nende ilmadega üldse inspiratsiooni kirjutamiseks. Tahaks ainult siruli olla ja mitte midagi teha.

Laupäeval olin kella 19ni tööl ning siis sain rahulikult veel süüa ning poes käia. Poole 9 paiku tuli armas Kadri mulle järele ja tõi mu koju ära. Läks hästi, muidu oleks mind peale poole tunnist marsasõitu veel ees oodanud ka üle 4km-ne jalutuskäik koju. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks olnud aga sain võimaluse oma poisiklutiga kodus veel veidi tegeleda tänu sellele.

Pühapäeval käisime me kogu perega naabritel külas. Nende armas isane Laika sai 10 aastaseks ja kuna ilm oli ka ilus, mõtlesime “tähistada”. Viisime kingituseks ka ühe piiksuva mänguasja ning võtsime kaasa pudeli veini ning pontsikuid. Õhtu oli väga mõnus. Teised naabrid olid ka koertega tulnud. Nii et koha peal oli 2 laikat, 2 kuldset retriiverit ning 1 alaska malamuut. Minu jaoks täielik paradiis, ma armastan koeri. Ja Matu jaoks ka, tema aina vaatas ja kilkas ja tahtis pai teha. Sõime grillvorste ja liha, kõrvale kartulisalat. Maitses imehästi ning ka Matu sai esimesed ampsud kartulisalatit. Mingi hetk tuli Kaido Matuga koju ära, sest poiss muutus virilaks ja uniseks. Mina jäin veel naabrinaistega veinitama ja jutustama. Tunnike hiljem koju jõudes Matu ikka ei maganud, Seega võtsin kätte ja läksin tegin temaga veel ühe pisikese 1,5 kilomeetrise jalutuskäigu.

Esmaspäev oli minu jaoks tõeline põrgu. Ma ei kannata üldse seda kuumust ja hommikul oli magamistoas juba 33 kraadi sooja. Alla tulles oli siin küll veidi vähem aga õhtuks oli ikka toas 28-29 kraadi ja õues varjus 29,8. Üritasin vahepeal küll muru niita aga peale poole peale jõudmist andsin alla. No aina kehvem hakkas olla ja pea lõhkus hullupööra. Tulime Matuga tuppa tagasi. Tema mängis ja mina siis lihtsalt olin diivanil. Muidugi ega ei tohi ju arvamust avaldada, et selline ilm lausa surm on. Kohe tuleb miljon arvamust, kui imeilus ja fantastiline ilm on ja ma peaks õues päikest ja sooja nautima mitte hädaldama. Jah, muidugi ma naudin, et kuumus mu pea lõhkuma paneb ja palaviku tekitab. Seda muidugi ka, et mitte midagi ei jaksa teha ja oled kogu aeg läbimärg nagu oleks riietega dušši all käinud. Ja ma peaks nupust nikastanud olema, kui ma 9 kuuse lapse sellise kuumaga lauspäikese kätte basseini topiks. Kui mina seda ilma ei kannata, siis kuidas see vaene laps veel olema peaks. Minu jaoks oleks ideaaaaalne temperatuur kuni 25 kraadi, rohkem kindlasti mitte. Mingi aeg hakkas veidi kergem olla. Siis võtsin kätte ja koristasin magamistoa ära ning tegin lõpuks sinna ka Matule mängunurga. Ta armastab vahel enne kukke ja koitu ärgata aga mina tahan ju magada. Kuna ta aga oskab väga ilusti ise mängida siis saangi ta panna põrandale mängima ja ise seal veel veidi tukkuda. Magamistuba valmis, tegin veel alumise mängunurga ka veidi ringi ja siis sai Matu oma mängunurka jälle vallutama asuda.

Mängunurgad ja Matu
Õhtul käisime kõige pealt Matuga naabrite koeri söötmas ning tuppa laskmas. Peale seda veel väikesel 2,5 kilomeetrisel ringil, Matu muidugi vajus kiirelt ära ja magas pea hommikuni välja.

Jalutuskäik

Täna hommikul ajas Kaido kogemata Matu pool 7 üles. Muidugi pidin mina ka tänu sellele tunnikese üleval passima. Lõpuks sõi Matu mõned lonksud piima ja keris magama tagasi. Seega magasime mõnusalt kella 10ni välja. Kuigi aken oli pärani lahti, näitas termomeeter ärgates ikkagi 31 kraadi, M-A-S-E-N-D-A-V!!! Tulime alla ja Matu läks oma mängunurka mängima. Ma tegin kiirdušši ja panin riidesse. Panin Matule multikad mängima ning läksin käisin kiirelt lasin naabri koerad välja. Tagasi tulles vaatas Matu südamerahus muidugi multikaid ja ei teinud minust väljagi. Läksin korjasin talle väljast siis hunniku kuumaasikaid, mida ta siis pugida sai. Ja siis ma sain jälle vaikselt surra siin diivanil, no üldse ei kannata seda kuuma. Ainult ventilaatori ees kannatab kuidagi olla. Poole 7 paiku panin end riidesse, käisin vaatasin kuidas koertel olla on ning jalutasime Matuga poe juurde. Esiteks issile bussi vastu ja teiseks oli jäätise isu. Sain oma vaarikajäätise kätte ning veel ühtteist näksida ning tulime koos koju ära. Väike 2,89 kilomeetrine jalutuskäik kokku.

DSC_2061
Õhtul tuli küpsetamistuhin peale, seega otsisin oma lehttaigna välja ning tegin ühe kiire kohupiimakoogi valmis. Peale seda veel plaaditäis miniviineripirukaid. Küll on mõnus enda kätega küpsetatud asju nosida. :)

DSC_2063
Kui nüüd muudest asjadest rääkida, siis pühapäeval lõpetasin Varjundite lugemise. Põnevus säilis lõpuni minu jaoks, kuigi natuke ka pettusin. Väidetavalt pidi olema kolmas osa kõige huvitavam aga mina olen teisel arvamusel. Esimene osa algas rahulikult ja erilist põnevust ei olnud aga mingi hetk läks tegevus väga hoogsaks ning lõi ootusärevuse täiega lakke, et mis nüüd edasi. Teine osa oli minu arust veel kõige põnevam. Tihe tegevus ja järsud muutused hoidsid põnevuse kogu aeg õhus. Ja kui kolmandat hakkasin lugema siis… väga poolik tundus. Mulle ei meeldinud, et osad sellised ägedad sündmused jäeti vahele ja siis vahelduva eduga “meenutati”. Ajas segadusse ja jättis palju küsimusi õhku. Justkui taheti jutt kiirelt kaelast ära saada ja topiti kõik ühte raamatusse, selle asemel et kõik olulised sündmused välja tuua ning näiteks neljas osa veel juurde kirjutada. Sellest hoolimata oli see saaga üks parimaid, mida ma lugenud olen. Igatahes loeks veel!

Nüüd aga aeg kiirelt magama kerida, paar tundi saan magada ja siis äratus, vaja linna minna. :)

S.