Raamatud 24 – 31

Loetud saan aga vot kirja panekuni kuidagi ei jõua. Parandan nüüd selle vea, endal ka hea hiljem järge pidada.

Lara Williamson “Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” – Becket on üks õnnetu isa ja vennaga elav poiss, kes igatseb väga oma surnud ema. Poistele pakub armastust nende kasuema Pearl, kuid ühel õhtul sunnib isa poisse kähku oma asju kokku pakkima ja autosse istuma ning ummisjalu kodust põgenema. Poisid on mõistagi segaduses ja ei saa aru, miks nad järsku Pearlist lahkuma pidid ning üritavad ta nende juurde tagasi meelitada. Kõik ei ole aga nii must-valge nagu näib ja ühel hetkel hakkavad poisid kahtlema, kas see oli neil ikka õige idee.

See on üks fantastiline kirjatükk ja peaks minu meelest olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Laps, kes on sarnases olukorras võib pea selle lugemise järgselt palju selgemaks saada. Ja ka vanematele kuluks selle lugemine marjaks ära, sest näitab selgelt, kuidas võib mitte rääkimine lastele hoopis karuteene teha. Isa üritas lapsi kogu murest eemal hoida aga oma vaikimisega ajas lapsed hoopis täiesti segadusse.

Clare Mackintosh “Ma lasen sul minna” – Traagiline õnnetus.
Kõik juhtus väga kiiresti.
Ta ei oleks saanud seda ära hoida.
Või oleks?
Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad…**

See raamat oli minu jaoks täis ootamatusi, sest alguses lugedes mulle jäi mulje, et Jenna ongi Jacobi ema. Kui aga raamatu keskel ilmnes, et lood on hoopis teistsugused, olin ma tõeliselt üllatunud ja lappasin veel korra raamatu algusesse, et kas ma sain tõesti nii valesti aru. Aga tundub, et asi oli taotluslikult nii kirjutatud. Terve lugemise vältel mul film jooksis silme ees ja see oli nii ehtne, nii judinaid tekitav aga samas niivõrd hästi kirja pandud. Raamat peaks olema kohustuslikuks lugemiseks neile, kes kannatavad koduvägivalla all. Mehe enesehinnang on ümmargune null ja pidevas hirmus, et teda maha jäetakse, üritab naist vaid endale hoida. See on haigus aga nagu tavaliselt, ega peast haige inimene ise ju aru ei saa, et tal midagi viga on.

See raamat tekitas minus niivõrd palju emotsioone ning kuulub kindlasti edaspidi minu lemmik raamatute alla. Soovitan soojalt!

Sara Zarr “Ühe tüdruku lugu” – Raamat räägib 16 aastasest teismelisest Deannast. 13 aastaselt jäi ta isale 17 aastase kutiga vahele ning see mõjutab teda ka 3 aastat hiljem. Koolis peetakse teda üle linna litsiks, isa temaga ei räägi ning ka sõpradega hakkab kõik kiiva kiskuma. Kõik läheb veelgi keerulisemaks, kui Deanna tööle läheb ning leiab sealt eest sama kuti, kellega ta 13 aastaselt isale vahele jäi. Üle dramatiseerimine, nagu selles eas tavaline ning hunnik valesid otsuseid. Kuid kas Deanna suudab lõpuks kõik lahendada?

See on üks täitsa ehtne noortekas. Üsna ladus lugemine, kuid mitte midagi ahhetama panevat. Lugu ise on üsna reaalne ning oleks tõesti nagu 16 aastase kirjutatud. Seda mittes halvas mõttes. Täiskasvanuna on kohati raske ennast 16 aastase rolli uuesti suruda ning sellest vaatevinklist lugusid kirja panna. Noortele soovitan kindlasti lugeda, täiskasvanutele nii ja naa. Oleneb inimesest endast. Üldkokkuvõttes raamat mulle siiski meeldis.

Daniel Cole “Kaltsunukk” – Üks laip. Kuus ohvrit.
Londonis leitakse ühest korterist marionetiks tehtud surnukeha, mis on kuue ohvri kehaosadest kokku õmmeldud. Peagi jõuab peamise uurija Wolfi kätte tema eksnaise kaudu nimekiri järgmisest kuuest ohvrist ning kuupäevad, millal nad oma lõpu peaksid leidma. Nimekirja lõpus platseerub uurija enda nimi. Hakkab võidujooks ajaga, et päästa nimekirja lisatud inimesed ning kätte saada nende mõrvade taga peituv jõhkard.

Haarasin raamatukogust just sisse tulnud raamatute hunnikust kaasa sisututvustuse järgi. Viimasel ajal on eriti palju kriminulle mu kätte sattunud aga mis teha, kui need tunduvad niivõrd põnevad. Raamatu kallale asusin suure innuga aga see rahuges peagi. Ma ei tea, kas algus oligi nii veniv või ei suutnud ma end ise kuidagi õigele lainele saada aga no ei suutnud üle paari lehekülje korraga lugeda. Olin väga lähedal sellele, et viin raamatu lihtsalt tagasi. Siis aga tekkis mingisugune pööre ja raamat läks niivõrd põnevaks, et käest ära panna enam ei suutnud. Lõppes küll kuidagi ootamatult ja poolikult minu jaoks aga õnneks ei muuda see raamatut halvemaks. Lõppkokkuvõttes ütleks, et päris tore lugemine oli aga päris lemmikute hulka mul siiski ei jõua.

Katrin Pauts “Tulekandja” – Raamatus on üheks tegelaseks taaskord “Politseiniku tütar” teosest tuttavaks saanud ajakirjanik Eva. Sel korral jääb ta küll pisut rohkem tahaplaanile ja rohkem figureerivad hoopis uued tegelaskujud. Sel korral saab lugu alguse sellest, et pimedal maanteel hukuvad noored rasedad punapead avariide tagajärel, kuid süüdlane on igal korral kadunud nagu vits vette. Ühel hetkel tabatakse aga ära, et seal on mingi seaduspära ning alati käib peale õnnetusi hukkumispaigas üks kindel mees küünalt süütamas. Asi läheb veelgi põnevamaks, kui ühel hetkel üks ajakirjanik ootamatult kaob ning jäljed Muhumaale viivad. Tema jälgi hakkab koos teise ajakirjanikuga ajama taaskord Eva ning üritab kaua aastaid Muhumaal olnud saladuse päevavalgele tuua.

Kui politseiniku tütar alguses pisut venis, siis sel korral neelasin raamatu üsna kiirelt endasse. Minu arvates kirjutab Katrin väga põnevalt ja ladusalt, ei ole mingeid pikki ja lohisevaid kirjeldusi ja põnevus püsib koguaeg õhus. Alati võiks ju vinguda ühe-teise-kolmanda asja kallal, et need ei ole ju kuidagi reaalsed aga see on ilukirjandus, mitte dokumentaalfilm. Pautsi raamatud kuuluvad kindlalt sinna nimekirja, mida soovitaksin ka teistel lugeda. Põnevaks muutis asja just see, et asulad on ju tuttavad ja nüüd on lausa tahtmine ise ka Muhumaale põrutada ja raamatus kirjeldatud kohad üle vaadata.

Diana Saare Tan ja Helen Eelranna “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” –

Lugu Eesti-Hiina tüdrukust, kellel avastati 4 aastaselt ajukasvaja ning kes pidas 6 aastat võitlust, kuni lõpuks alla vandus.

Väga väga kurb lugu. Sattusin kunagi ka seda blogi korraks lugema aga ei keskendunud rohkem, nüüd sain siis kogu loo teada. Nii kurb, et lapsed selliseid võitluseid peavad pidama..

Liisi Lõo “Minu Tšiili” – Noore neiu aasta vahetusõpilasena Tšiilis koos oma murede ja rõõmudega.

Ausalt öeldes olid raamatut kätte haarates mul ootused suuremad. Olen enda sõbranna muljeid lugenud (on olnud lapsehoidja välismaal) ja ootasin enamvähem sama värvikaid kirjeldusi ja olukordi, kuid raamat jäi selles osas lahjaks. Üsna vähe tegelikult Tšiili elust kirjeldusi ja pigem rohkem omavahelisi vestluseid ja olukordi teistega. Samas raamatu lõppu jõudes olin hakanud Liisile nii kaasa elama, et pisardasin koos temaga nagu lollakas. Sellised reaalsest elust võetud raamatud on nii ” My cup of tea”.

Caroline Leavitt “Pildid sinust” – Ühel udusel päeval põrkavad kaks praeguse elu eest põgenevat naist üksikul maanteel kokku, üks neist hukub sündmuskohal. Alles jäänud naine peab võitlust süütundega ja ei suuda olukorrast kuidagi välja tulla. Lisaks enda probleemidele valutab ta südant ka hukkunud naise lapse ning mehe pärast. Asi läheb hullemaks, kui laps hakkab naisega igal võimalusel kontakti otsima. Ühel hetkel nende teed ristuvad. Kuidas saada üle süütundest, et sa oled kellegi surma põhjustanud? Kuidas aidata last tema leinas?

Alustuseks pean mainima, et mulle väga meeldib raamatu kaanekujundus, seetõttu ta mu tähelepanu raamatukogus ka köitis. Raamat ise tekitas minus aga väga palju tundeid ja puudutas sügavalt. Lapse lein on ikka niivõrd kohutav. Rääkimata sellest, kui laps ennast olukorras süüdi tunneb ja ei julge kellelegi iitsatada suures hirmus. Ka naise enda läbielamised on päris kohutavad. Üritasin ennast naise olukorda panna ja ma samamoodi ei kujutaks ette, kuidas sellises olukorras edasi elada. Raamatu lõpp üllatas mind, ootasin hoopis teistsugust lõppu. Lõpp rikkus asja minu jaoks pisut ära aga raamat ise on väga hästi kirja pandud. Haaraksin hea meelega sama kirjaniku teoseid veelgi riiulist kaasa.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisukokkuvõte.

Raamatud 19-23

Jack Thorne “Harry Potter ja äraneetud laps” – Kaheksas lugu. 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud, neil on endal lapsed ning nad elavad oma igapäevast elu. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele peavad omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.*

Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Esimesed 100 lehekülge olid minu jaoks segadust tekitavad ja harjumatu lugeda näidendi vormi tõttu. Siis aga hakkas tegevus pihta ja ma ei suutnud seda enam käest panna. Siis ei häirinud enam näidendi vorm ja tuttavad tegelased hakkasid mu silme ees filmina ringi traavima. Potteri lood on ikka nii minu teema ja erinevalt paljudest teistest ei häirinud mind lõppkokkuvõttes see, et kellegi teise sulest on teos tulnud. Ilmselt aitas loo ehedusele ja headusele kaasa siiski see, et lugu on valminud koostöös Rowlingu endaga. Omalt poolt soovitan kindlasti sellele raamatule võimalus anda ja see läbi lugeda. Mina ei kahetse ja olen õnnelik, et see mul tänu armsale Liiale kodus riiulis olemas on ning et seda ka edaspidi lugeda saan soovi korral.

Kate Hamer “Tüdruk punases mantlis”Äsja lahutanud Bethi suurim hirm on, et tema kaheksa-aastane veidi eriliskummaline ja kohati oma mõtetesse triiviv tütar Carmel võib kaotsi minna. Ja ühel udusel laupäeva hommikul see juhtubki. Laste jutufestivali ajal kaotavad nad rahvamassis teineteist silmist ja tüdruk otsekui haihtub. Murest murtud ema teeb meeleheitlikke püüdlusi tütre leidmiseks. Kas tema hooletus on süüdi tütre kadumises? Või on selle taga vanavanemad? Või teab Bethi sõbranna Alice tõesti ainsat juhtlõnga, vihjet, mis aitab Carmeli leida, enne kui on hilja? Ainus, milles ema hetkekski ei kahtle, on see, et tema tütar on elus.
Samal ajal algab Carmeli kummaline teekond koos mehega, kes tutvustab ennast lapsele tema vanaisana, kellega Carmel pole kunagi kohtunud. Mees väidab, et Carmeli ema hukkus autoõnnetuses ja laps peab jääma tema hoolde. Aja jooksul saab tüdruk aru, et mees arvab tal olevat erilisi võimeid.
Vaheldumisi ema ja tütre pilgu läbi esitatud jutustuses hoitakse pinget üleval kuni viimase leheküljeni.*

Taaskord raamat, mille haarasin kätte suure innuga aga mille osas ootused olid raamatust suuremad. Raamatu esikaas on väga vinge. Raamatu lugu tundub väga õudne aga sisu ei ole vastavuses. Lugu on poolik ning lõppeb samamoodi väga poolikult. Tore on see, et raamat on kirjutatud nii ema kui tüdruku enda vaatevinklist aga ma ei ole kunagi armastanud, kui raamatus hüpatakse kuude või aastate lõikes edasi ning ei ole kirja pandud, mis siis vahepeal sündis. Raamatu idee võib olla hea aga teostus paraku ei jõua ideele järele. Lugemist ei kahetse aga uuesti lugeda küll ei soovi.

Sarah Crossan “Üks” – Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Grace ja Tippi on vöökohast kokku kasvanud Siiami kaksikud, kes on oma eluspüsimise eest kuusteist aastat võidelnud. Nad jagavad teineteisega kõike ja on teineteise jaoks kõik. Nad ei suuda lahusolekut ette kujutadagi. Nende jaoks oleks see tõeline tragöödia. Kui tüdrukute perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet, tuleb Tippil ja Grace’il astuda päris maailma ja saada hakkama päris koolis. See on maailm, kus piilutakse nurga tagant ja sosistatakse selja taga. Aga kool toob kaasa muudki, näiteks võimaluse leida uusi sõpru ja ehk armastustki.  Sarah Crossani poeetiline lugu räägib identiteedist, armastusest ja sellest, mida tegelikult tähendab kokkukuulumine oma hingesugulasega.*

Kerge lugemine aga raske teema. Loetud sain vaid mõne tunniga, kuna teksti on raamatus tegelikult vähe. Küll aga on tegemist ühe tõeliselt hinge mineva teosega ning puudutab teemat, millest meil vähestel tegelikult aimu on. Kui raske võib olla selliste olukordadega rinda pista. Esimesed armumised, rasked terviseprobleemid ja elu muutvad otsused. Raamat lõppes minu jaoks täiesti teisiti, kui olin ette kujutanud. Paras pisarakiskuja aga soovitan lugeda, kui vähegi võimalik.

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood” –  J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis. 

Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.*

Ma ei oska öelda mida ma ootasin aga igatahes mitte seda, mis seal välja toodud oli. Dumbledore-i kommentaarid meeldisid igatahes rohkem, kui kõik need viis “võlurite muinasjuttu”. Viimane lugu on tõepoolest seitsmendast Potterist tuttav aga eelmised neli jäid minu jaoks kuidagi kaugeks ja lahjaks.

S.K. Tremayne “Külmakaksikud” Üks Sarah’ kaksiktütardest hukkub õnnetuses – kuid kas ta saab olla päris kindel selles, kumb neist?

Aasta pärast seda, kui üks nende identsetest kaksiktütardest, Lydia, on õnnetult surma saanud, kolivad Angus ja Sarah Moorcraft väikesele Šoti saarele, mille Angus on oma vanaemalt pärinud. Nad loodavad seal oma kildudeks varisenud elu uuesti alustada. Kui aga nende ellujäänud tütar Kirstie hakkab väitma, et vanemad on eksinud ja hoopis tema on Lydia, seisavad Angus ja Sarah silmitsi järjekordse raske katsumusega. Talve lähenedes peab Angus saarelt ära sõitma ning Sarah jääb kõledale saarele omapäi koos tütrega, kelle küsitav identiteet toob ikka ja jälle esile painava küsimuse: mis tol saatuslikul päeval siis ikkagi juhtus?*

Raamat täis õudu. Minu jaoks ei saa olla hullemat asja, kui lapse surm. Seda hullem on lugeda raamatut, mis räägib surma saanud lapsest ning tema pere kannatustest. Eriti ellu jäänud kaksikõe kannatustest ning sellest, kuidas vanemad ei suuda ise rahu leida ja seetõttu ka lapse veel rohkem segadusse ajavad. Raamatu lõpp kiskus väga ulmeliseks ära ning lõppes minu jaoks ootamatult. Raamatu kaas on taaskord väga kaasahaarav, loo idee on hirmus ja ligitõmbav aga teostus paraku ei jõua minu jaoks ideele taaskord järele.

 

*Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisututvustused raamatupoodide kodulehtedelt. 

Raamatud 15-18

Sellel aastal läheb see lugemine kohe kuidagi ludinal, ehk praeguseks on loetud kokku 18 raamatut. Nüüd aga raamatute juurde.

J. A Redmerski “Igavesti koos. : Kui kõik muu veab viltu, jääb armastus ikka alles… Camryn Bennett on õnnelikum kui iial varem. Viis kuud pärast kohtumist on ta kihlatud oma hingesugulase Andrew Parrishiga ja pulmad pole ainus eriline sündmus, mis neid ees ootab. Närviline, aga elevil Camryn ei jõua ära oodata, millal saab alustada elu koos Andrew’ga, mehega, kes teda igavesti armastab. Neid ootavad ees nii paljud asjad, kuid siis lööb õnnetus nad jalust. Tõelist armastust raskused ei murra… Andrew ei mõista, kuidas nendega sai midagi sellist juhtuda. Ta püüab eluga edasi minna, kuid Camryn on kaotanud lootuse. Andrew on otsustanud tõestada, et nende armastus saab kõigest võitu, ning tahab viia Camryni uuele reisile täis lootust ja kirge. Kui tal vaid õnnestuks veenda Camrynit kaasa tulema…**

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa vahetult peale seda, kui juhataja oli selle andmebaasi sisestanud ja kiletanud. Tundus selline raamat, mis võiks justkui mulle meeldida. Pean tunnistama, et ma eksisin. Ma olen küll lootusetu romantik aga see raamat oli minu jaoks liiiiiiiiiga läila ja kleepuv. Kohati tekkis tunne, nagu loeksin mõne armunud teismelise päevikut, kohati tunne nagu loeksin 50 halli varjundit. Algus oli natukene kurb aga ülejäänud raamat oli lihtsalt plähhhh. Ehk siis mina seda lugeda ei soovita, puhas aja raiskamine. 

Sylvia Day “Uhkus ja nauding”“Rikkusel on oma ohud …
Eliza Martin teab hästi, et pärijannaks olemisel on puudusi. Õnnekütid tiirlevad tema ümber, tuttavad valetavad ja petavad ning viimasel ajal korraldab keegi „õnnetusi”, et naist abielluma tõugata. Eliza ei lase end kiusata ja otsustab teada saada, kes on selle sepitsuse taga. Tal on vaja vaid meest, kes sulanduks tema kosilaste sekka ja otsiks kurikaela üles. Meest, kes on tähelepandamatu, osav tantsija, vaikne ja rahulik.
… ja ka teatud meestel
Vargapüüdja Jasper Bond on liiga suurt kasvu, liiga nägus ja liiga ohtlik. Kes küll jääks uskuma, et vaimset tarkust hindav naine nagu Eliza laseks end võrgutada tegudemehel? Aga Eliza põikpäisus ja juhtumi mõistatuslikkus moodustavad pakkumise, millest Jasper ei saa keelduda. Kliendi rahulolu on uhkuseasi ja Jasper on rõõmuga valmis tõestama, et just tema on mees, keda Eliza vajab …

Ootasin juba tükk aega, millal saan mõne Sylvia Day teose kätte haarata. Olin ikka kuulnud varjunditega võrdluseid ja kiideti, et Sylvia Day raamatud on palju paremad. Juttudel on tõepõhi all. Mulle meeldisid varjundid ka aga Sylvia kirjastiil on hoopis midagi muud. Ei ole mingit arutut panemist, ei ole silmi pööritavaid sisemisi jumalannasid. Samas kõik on palju vürtsikamalt kirja pandud. Ja kaaned on väga ahvatlevad, ehk tõmbas kohe raamatukogus pilgu endale. Tahan kindlasti tulevikus ka Crossfire seeria läbi lugeda.

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”: “Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.

„Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.

Siinkohal olen ma õnnelik, et ma facebookis “Lugemise väljakutse” grupiga liitusin, sest muidu oleks see raamat minust ilmselt raamatukokku jäänud. Minu õnneks aga tekitasid teised oma arvustustega minus huvi ja tarisin selle raamatu endaga ikka koju. Ja olen väga õnnelik, et ma seda tegin. “Sa pead suudlema Silvat” on tõeliselt põnev ja kaasahaarav kriminaalromaan, mis peidab endas tõeliseid õuduseid ja koledusi. Asi on seda hirmsam, et tegelikult ju toimub maailmas päriselt ka selliseid asju aga me lihtsalt ei kuule neist alati. Oli küll neid hetki ka, kus ma mõtlesin “Miks ta nii teeb ja ma oleksin küll teisiti teinud” aga samas neid hetki on pea igas raamatus ilmselt. Lõpp oli minu jaoks isegi pisut ootamatu aga mulle meeldis see raamat väga. Kindlasti tahan kunagi ka teisi sama autori teoseid lugeda.

Maarja Kangro “Klaaslaps” : “Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse,” kirjutab Aro Velmet.
Kolleeg lisab: “Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani „Klaaslaps” autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Külmaks see raamat ei jäta.”

See on ka raamat, mille kohta olen ma kuulnud väga palju suuri sõnu ja kiidulaulu, seega asusin õhinaga seda lugema. Mu õhin vaibus aga üsna kiirelt. Raamat tekitas minus väga kahetiseid tundeid. Ühelt pool on lugu kurb ja traagiline, tunnustan Maarjat selle kirja paneku eest. Teiselt poolt raamatuna pole see minu silmis suurem asi. Kaks kõige suuremat miinust minu silmis on see, et üsna palju teksti on vene keeles, inglise keeles, itaalia keeles, hispaania keeles.. ja mitte ühtegi tõlget. Ehk siis kas kõik eestlased peavad neid keeli oskama või lugema google translate abil? Teiseks see, et mul tekkis kohati tunne nagu loeksin kellegi blogi või päevikut, lihtsalt liiga palju möla ja tegevus seisab. Minu jaoks jätab see alati sellise tehislikult raamatu pikemaks venitamise mulje. Ehk siis ühelt poolt lugu meeldis aga teiselt poolt raamat ise mitte. Samas on väga tore, et pööratakse tähelepanu ka sellistele valusatele teemadele, sest üldiselt nendel teemadel ju ei räägita ja tekibki tunne nagu oleksid oma murega üksinda. See raamat annab kindlasti jõudu neile, kes ise midagi sellist on sunnitud läbi elama. Uuesti ma seda raamatut kätte ei haaraks aga võimalusel soovitan selle läbi lugeda siiski.

** Kaldkirjas on netist kopeeritud raamatu sisukokkuvõte. 

Raamatud 11-14.

Kiera Cass “Kroon”: Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.**

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi populaarsest sarjast „Valik“. Kahtlemata jäi sellest raamatust pisut parem mulje, kui eelmisest, kuid esimesele kolmele see siiski järele ei jõua. Raamat on pisut naiivne ning kuigi Eadlyn on justkui mõistlikumaks ja rahulikumaks muutunud, siis tema otsused panevad siiski kohati kukalt kratsima. Lugu ise on aga õnneliku lõpuga ja üsna tore lugemine. Eriti kui arvestada, et tegemist ongi noorteromaaniga. Muidugi kogu sarja kaanekujundused on minu silmis imelised.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”: Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. 

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.

Kaanekujundus ja raamatu peakiri olid minu jaoks ligitõmbavad ning nii see minuga raamatukogust koju jõudiski. Arvasin ühelt poolt, et küllap ta mingi naiivne noortekas jälle on aga sain meeldiva üllatuse osaliseks. Raamat oli ladus, rääkis tõepoolest väga aktuaalsetest tänapäeva probleemidest noortel ning näitas selgelt, kuidas ootamatud sündmused ja hooletult pillutud sõnad võivad kogu elu hetkega pea peale keerata.

Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg”: Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.
„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”
„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.
Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.
„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.
SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!
Ja oligi.

Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.

Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.

“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

See on üks neist raamatutest, mis suudab sind ootamatult üllatada. Esialgu lugema hakates oli mul väga mitu korda tahtmine see raamat käest visata, sest minu arvates tundus kogu see kaheksajala ja koera teema nii jabur. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma asjale pihta saama ning lõpuks oli raske raamatut käest ära panna. Ehk raamatu mõte jõuabki kohale alles raamatu lõpus, ei tasu kunagi raamatut esimeste lehekülgede järgi hinnata. Kindlasti läheb raamat väga hinge kõigile koera (miks ka mitte muude loomade) sõpradele. Looma ja omaniku side on midagi nii võimsat ning ilmselt on aidanud raamatu tõeliselt heaks kirjutada just isiklik kogemus ja side. Nimelt raamatu autor Steven kirjutas selle raamatu iseenda taksikoerast, kes kandis niisamuti nime Lily. Fantaasia on üks aga isiklik südamevalu ning sellest kirjutamine on juba hoopis teine teema.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”: Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

See oli üks neist raamatutest, mis minu pilgu juba ammu raamatukogus endale tõmbas aga mingil põhjusel lükkasin selle raamatu esialgu kõrvale. Koju jõudes lugesin muidugi “Lugemise väljakutse” grupist positiivset arvustust ning tulemuseks muidugi oli see, et tarisin selle endaga lõpuks siiski koju. Ja ma olen väga rahul, et ma seda tegin. Kriminulli kohta on küll vähe verd aga tõeliselt palju põnevust. Raamatu jooksul kahtlustasin üsna mitut inimest aga lõpliku roimarini oma mõtetega ei jõudnudki. Mulle meeldis, et erinevalt Keplerist olid meenutused kirjutatud kaldkirjas ning seetõttu ka paremini välja toodud, ei tekkinud kordagi segadust. Tänu positiivsele emotsioonile plaanin kindlasti ka Pautsi järgmise põneviku endaga koju tarida ning selle läbi lugeda. Usun, et see on sama hea, kui mitte paremgi.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte minu enda sõnadega kirja pandud lühikokkuvõte.

Raamatud 7-10.

Olen võlgu üsna mitmete raamatute tutvustused, mis ma vahepeal ära lugenud olen. Üritangi nendega nüüd järjele saada.

7. Urve Tinnur “Kaks ööd mahajäetud majas”Urve Tinnuri debüütromaan räägib valusa ja hingekriipiva loo teismelise tütarlapse raskest ja käänulisest teest täiskasvanuks saamisel, teest iseendani.
Kogupereomaan käsitleb väga vana, lausa igavest teemat, mis on niisama vana kui maailm. Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Sellest teadasaamisest tulenev šokk sunnib teda kodust lahkuma. Teel juhuslikult kohatud kummaline, teistest omavanustest nii erinev noormees, kes nagu Hedegi iseenda ja oma mineviku eest põgeneb, aitab aga tüdrukul vaadata oma seni elatud elule hoopis teise pilguga. Sel hetkel ei tea aga kumbki neist veel, mis kurjad plaanid saatusel nende jaoks varuks on…
Romaan koosneb kahest osast, esimene leiab aset aastal 1998, teine viisteist aastat hiljem.**

Ma haarasin selle raamatukogust kaasa kaane ning pealkirja järgi. Tundus, et justkui võiks selline teos mulle sobida. Kui lugesin positiivset arvustust “Lugemise väljakutse” grupist, siis tõusid mu ootused veelgi. Lugedes aga pidin pettuma. Ütleme nii, et Urve võiks jäädagi lasteraamatute kirjutamise juurde, sest täiskasvanutele mõeldud romaani kirjutamisega ta küll väga hästi hakkama ei saanud. Kohati oleks nagu teismelise blogi lugenud ja liiga palju üledramatiseerimist. Lisaks häirisid mind väga tegelaste sassi ajamised (ehk räägiti ühest aga kirjutati teise tegelaskuju nimi) ning see, et ei olnud korralikud kohanimed vaid lihtsalt tähed. Nagu näiteks “R-linn”. Üsna mitte midagi andev teos.

8. M.L. Stredman “Valgus ookeanide vahel”: M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan.  Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks. Erakordselt liigutav lugu inimestest, kes otsivad oma kohta maailmas, kus ühe inimese õigus on teise jaoks traagiline kaotus. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel Janus Rocki saare majakavaht. Kui laine toob kaldale sõudepaadi, milles on väike tüdruk, otsustab Tom koos oma noore abikaasaga lapse üles kasvatada. See otsus raputab aga aastate pärast paljude elusid.**

Ootasin selle raamatu lugemist väga. Väga paljud jutti lugesid ja kiitsid, loomulikult tekitab endas ka põnevust. Ütleme nii, et mulle meeldis see lugu aga ma ei armastanud seda. Teema on väga raske. Väga kerge on hukka mõista aga palju raskem mõista. Ma ei kujuta ette, mida ma ise sellises olukorras teeksin. Samas võõra lapse endale jätmine ei tundu hetkel küll minu jaoks lahendusena. Omalt poolt lugeda soovitan ikka.

9. Francine Pascal “Saladused”JESSICA EI LÖÖ MILLEGI EES RISTI ETTE
Jessica on otsustanud, et ta peab saama sügisesel tantsupeol kooli missiks. Kui ta võitjaks tuleb, on kooli kõige menukam poiss Bruce Patman tal sama hästi kui pihus.
Nende plaanide elluviimisel jääb talle ette Enid Rollins. Kui Jessica saab Enidi ammuse kibeda saladuse jälile, on ta oma kroonis juba päris kindel. Ta ei hooli sellest, et Enid on tema kaksikõe Elizabethi parim sõbranna. Ta ei hooli sellestki, et Enidi saladuse avalikukstulek kahjustab Enidi mainet ja purustab tema suhte poisiga, keda ta armastab.
Ainult Elizabeth võib Enidit aidata, aga kas suudab temagi õigel ajal oma klatšihimulist õde ohjeldada?

Haarasin selle raamatu viimati Paavli kaltsukas käies kaasa sealt. Maksis vist 20 või 30 senti, selle raha eest võib osta küll. See oli selline mõnus kerge noorteromaan. Õpetlik ka, sest näitab mis tagajärjed võivad olla kiusamisel ning “üle laipade” minemisel. Mu riiulisse see aga seisma ei jää, ootab juba raamatuvahetuses uut omanikku.

10. Sarah J. Maas “Klaastroon”: SEE ON CELAENA SARDOTHIEN.
IMEILUS. SURMAV.
SUURSUGUSEKS LOODUD.

Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele.
Noor kapten Westfall pakub talle tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see sulataks palgamõrvari südame?

See raamat jäi mulle mitu korda raamatukogus silma. Kaas on minu jaoks ligitõmbav ning kuna mitmed tuttavad ka selle raamatu heaks olid kiitnud, otsustasin selle endaga siiski koju kaasa võtta ja läbi lugeda. Ma ei suuda veel otsustada, kas see raamat meeldis mulle või mitte. Ühelt poolt ei olnud see lugu just minu teetassike. Teiselt poolt on see siiski üsna hästi kirja pandud. Raamatu esimene pool väga venis ja mul oli mitu korda tahtmine raamat pooleli jätta. Teine pool läks juba kiiremini, sest tegevust oli rohkem ja põnevust ka rohkem. Tekkis hasart, et millega see siis lõpuks lõppeb ja mis edasi saab.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud raamatututvustus, mitte mu enda kirja pandud osa.

Nr 6 ehk Aegu ammuseid

aeguammuseidSisu: Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. 

Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid…. Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. 

„Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

See on Jüril juba 11. raamat, mis ilmavalgust näinud. Mina sain selle raamatu endale jõulukingiks ja olin selle üle tõeliselt õnnelik. Üleeile sai raamat lõpetatud ja viimane aeg ja mõned read kirja panna, enne kui meelest ära läheb.

Jüril on väga mõnus vanema generatsiooni sõnakasutus. Lisaks annab minu arvates lugudele palju juurde see, et tegevus toimub just vanadel aegadel, kui kolhoosid veel töötasid, heina veeti hobusega ja tänapäeva nutiplutist ei osatud veel undki näha. Ei ole kirja pandud tänapäeva “Hakkame käima vä?” vaid mõnusalt ja ladusalt loetav kuramaaž. Tüüpiliste armastuslugude kõrvale on sellist teost väga värskendav lugeda.

Nagu ka eelnevate Graubergi raamatute puhul, siis ka sel korral sai üsna palju naeru pugistada ja muiata, sest lood olid väga mõnusalt ja humoorikalt kirja pandud. Näiteks on väga humoorikalt kirja pandud seik, kuidas Toomas ei saanud aru, miks lambad ainult käpuli käivad ja üritas neid tagajalgadele ajada. Lisaks huumorile pakkus see raamat mulle nii õnnepisaraid, kui ka õudu. Lugu “Miinikild” oli ühtpidi mõnus aga teiselt poolt võttes ajas mulle judinad peale nende “Angoola” kirjelduste tõttu. Ka viimane lugu on tegelikult ju niivõrd eluline, et sellesse rohkem süvenedes hakkab lausa kurb. Minu arvates on see aga tõeliselt hea märk, kui raamat suudab esile manada niivõrd mitmeid erinevaid emotsioone. Ma küll eelistan üldiselt lugeda pikki lugusid aga vahelduseks oli täitsa mõnus üks novellikogu endasse ahmida.

Kindlasti soovitan omalt poolt lugeda ning võtan selle isegi mõne aja möödudes taas kätte, senikauaks jääb ta oma omapärase kaanekujundusega mu raamaturiiulit kaunistama.

Ulakad tüdrukud ja jaburad vanamehed

Vahepeal sain loetud veel kaks raamatut, mis on järjekorras juba 4. ja 5. sellel aastal.

Esimesena sain loetud siis Mart Sanderi “Litsid 2”, mida ma pidin tükk aega ootama pidin, kuna oli välja laenutatud. Õnneks lisati mind kohe järjekorda ja kui tagasi toodi potsatas mulle e-mailile teade, et tulge järele.

9789949813254 Mart Sander “Litsid II”Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi.

Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.

Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Jätkuvalt pean tõdema, et Mart Sander ON hea kirjanik. Raamatut ei tasu hinnata kaane ja kirjaniku järgi. Ajalootund ulakate tüdrukute silmade läbi. Minu jaoks muudabki eriti heaks just see, et see tõepoolest räägib meie ajaloost ja tõeliste faktidena. Samas on raamat nii hästi kirja pandud, et lausa kutsub kaasa elama nende noorte naiste elule ning kohati tekkis endalegi silme ette see õud ja hirm, mida nemad läbi elama pidid. Raamat lõppes muidugi nii, et mul oli tahtmine kohe Marti otsima minna ja teda raputada, et ta räägiks mis edasi saab. Ehk siis Mart, kui sa peaksid seda siin lugema sattuma, siis palun kiirusta järgmise osaga.

Ja lisaks raamatu kolmandale osale ootan ma väga ka seriaali valmimist. Kujutan juba elavalt ette, KUI hästi Merle Palmiste sinna rolli sobitub.

Teine loetud raamat on aga hoopis teist masti.

Jonas Jonasson “Saja aastane, kes hüppas aknast saja-aastane-kes-huppas-aknast-valja-ja-kadusvälja ja kadus”: Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt.
Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi.
Jonas Jonasson (sünd 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane …“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis. Raamatut tõlgitakse juba 25 keelde.

See raamat oli varem ka oma pealkirjaga mulle silma jäänud aga kui mul seda lugeda soovitati, haarasin selle raamatukogust endaga kaasa. Ja ma pean ausalt ütlema, et see oli üks jaburamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Ma üldse ei vaidle vastu, et mõne jaoks see võib tõepoolest ollagi väga mõnus ja humoorikas lugemine aga paraku see lihtsalt ei osutunud minu teetassikeseks. Ma ei kahetse selle lugemist aga uuesti ma seda kätte ei haaraks ja oma raamaturiiulisse ei asetaks.