Kabuhirm ja kurbus käsikäes

Ma olen teisipäeva hommikust saadik olnud sisimas murtud ja õnnetu. Alates hetkest, kui Kaido hommikul helistas ja järjekordsest terrorirünnakust rääkis. Rünnakust mis toimus minu teises kodulinnas. Rünnakust mis toimus minu perekonna lähedal. Mõelnud kõigile neile, kes tänu ühele mõistuse kaotanud isikule said viga või kaotasid elu.

Muidugi tabas mind tõeline shokk sellest kuuldes. Tahtsin alles hiljuti isegi Manchester arenale ühele kontserdile piletid saada. Mu õetütar on just teismeline ja käib mööda kontserte. Jumal tänatud, et ta Ariana Grande suur fänn ei ole ja sinna oma nina ei pistnud. Tema sõbrannad olid seal küll aga õnneks pääsesid tervena minema. Iseasi kui terve nende hing peale sellist terrorirünnakus osalemist on. Teisipäeva hommikul Kaido kõne peale hakkas süda küll kiiremini lööma aga mõistus ütles, et kõik on korras. Vastasel juhul oleks minuga keegi juba ühendust võtnud aga oli täielik vaikus. Varsti sain õnneks vastuse ka emalt ja sõbrannalt, et nendega on kõik korras, võisin veidi kergemini hingata.

Kuigi minu lähedastega on kõik korras, siis süda valutab ikkagi kõigi teiste pärast. Loen aina artikleid, vaatan hukkunute nägusid ja loen nende lugusid. Südames pitsitab, kui mõtlen nendele lastele, kes tänu terroristile oma vanema(d) kaotasid. Rääkimata nendest vanematest, kes oma lapse kaotasid. Kohutav on lugeda, kuidas laps pommiplahvatuses mõlemad jalad kaotas, pimedaks jäi või koomas olles hinge vaakub. Olen iga kord kohutavalt kaasa tundnud ohvritele aga kui see sind nii lähedalt puudutab, siis see läheb veel rohkem hinge. Teadmine, et seal samas oleks võinud hukkuda mu kõige lähedasemad, mis on niigi minu kõige suurem hirm.

Mille üle ma aga uhkust tunnen on Manchesteri inimeste kokku hoidmine ja toetamine. Nii südant soojendav oli lugeda, kuidas sellel ööl ei jooksnud inimestel silme ees rahatähed, vaid ainus eesmärk oli ligimesi aidata. Taksojuhid vedasid inimesi tasuta. Hotellid pakkusid ohvritele tasuta peavarju. Kohvikud avasid oma uksed ja pakkusid rahustuseks inimestele kohvi ja teed. Vot selline peakski ühtne kogukond olema, toetav ja armastav.

Aga hing on ikkagi katki ja pidevalt taob hirm kuklasse, et mis edaspidi toimuma hakkab. Õnneks õetütrel on mõistus peas ja ütles, et tal küll pole praegu tahtmist enam kusagile kontserdile minna. Aga ühistransporti näiteks vältida ei õnnestu, poes on ka vaja käia.. ehk pidev hirm jääb ikkagi kuklasse taguma. Millal ometi piir pannakse neile terrorirünnakutele. Kui palju süütuid peab veel elu kaotama “Paradiisi tahtjate” käe läbi…